Millal te viimati vihastasite nii, et silme eest läks mustaks?

Ma ei vihasta niimoodi, et silme eest mustaks läheb.

Emotsionaalsus on muidugi normaalne. Kui inimestel pole emotsioone, siis minu meelest nad ei saa või ei tohi peaministrina tegutseda. Aga et silme eest mustaks läheb ja ratsionaalsed kaalutlused täiesti tagaplaanile jäävad, seda juhina töötav inimene endale lubada ei saa. Mina ei luba.

Kas kutsute vahel taevasi jõude appi? Ma ei mõtle siinkohal ütlust “tule taevas appi!”.

Iga inimene usub mingil määral järjepidevuse printsiipi. Kõik me tahame, et keegi jätkaks seda, mis meie jaoks oluline on, kui meie ükskord siitilmast lahkume.

Me ju võtame kellegi poolelijäänud töö ja teeme seda edasi. Viime mingisugust ideed edasi, tahame tunda end ajaloos olulisena. Ühel või teisel moel tunneme me kõik, et saatus on olemas.

Minu lemmikfilmi “Forrest Gump” lõpukaadrites ütleb peategelane, kui udusulg lendu läheb, et ta ei tea siiani, kellel on õigus. Kas leitnant Danil, kes ütleb, et meie saatus on meie endi kätes, või emal, kes ütleb, et elu lihtsalt pillutab meid nagu udusulgi siia-sinna.

Ilmselt on tõde kusagil vahepeal.

Missugune tänavune aasta oli?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid