Tulevikutäht 2014: Ammutab väge Võrumaa tammedelt
Ei ole võimalik, et kui Anna Hints on kuskil seltskonnas, siis te teda ei märkaks. Kindlasti märkate.
Jah, ta võib tunduda eestlase kohta liigagi kummaline – avatud meelega, lahkesti naeratav, julge, otsusekindel, abivalmis, emotsionaalne, energiline, ühesõnaga, tõeline seltskonna süda. Lähemal vaatlusel selgub, et tegelikult mahub temasse ka päris korralik kogus ebakindlust, ülitundlikkust, nukrust, depressiivsust, paineid, kõhklusi. Kõike, mida üks kunstnikuhing üldse mahutada võib. Ei mingit kahtlust. Ekstravertne introvert. Naine, kes tõstab toosti elusate hetkede terviseks.
Gümnaasiumi lõpusirgel teadis Anna, et tahab ennast siduda filmikunstiga, aga tundis, et pole veel selleks päris valmis. “Mul oli vaja ennast ise lahti muukida, kuna olin üsna katki selles eluetapis. Isegi kui minus olid need lood olemas, mida filmikeeles rääkida, siis ma ei teadnud, kuidas neid endast välja saada. Ma tundsin, et mul on vaja mingeid kogemusi elus, enne kui hakkan filme tegema.”
Palju on neid noori, kes kohe pärast gümnaasiumi teavad, mida nad tahavad? Ning palju on neid, kes saavad aru, et neil pole veel piisavalt elukogemust, et oma unistuste elukutset valida? Mitte just palju. Ka Anna puhul on mitu ta tuttavat ja lähedast talle ette heitnud, et mis ta muudkui käib koolist kooli ja millal ta lõpuks siis välja valib, mida tahab. Tegelikult on ta teinud väga tarku valikuid. Sest mida on ühele filmitegijale kõige rohkem vaja? Loomulikult oskust lugusid ära tunda, neid jutustada, osata visuaalselt mõelda, kaadrit näha, rütme tajuda. Seetõttu tundub Anna tee filmi juurde igati loogiline. Kõigepealt õppis ta Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas kirjandust ja rahvaluulet, pärast seda Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotograafiat, ning alles siis suundus filmikooli režissööri erialale. Praegu on Anna BFMi magistriõppes. Lisaks on Anna tõeline renessansiinimene: ta on aastaid olnud tegev kunstnikuna ning ka laulmine (eriti just regilaulud) on väga oluline osa tema elust ja eneseväljendusest.
Viimasel ajal on Anna loorbereid lõiganud oma lühimängufilmiga “Vaba maa”, mis võitis 2012. aasta tudengi- ja lühifilmide festivalil Sleepwalkers parima Eesti lühifilmi auhinna ning Grand Prix’. 2013. aastal on film osalenud rahvusvahelistel filmifestivalidel Lätis, Bulgaarias ja Iisraelis. Ka auhindu on festivalidelt koju toodud. “Vaba maa” räägib Läänest saabunud endisest sõjapõgenikust Grace’ist (Rita Raave), kes asub päästma okupatsioonist vabanenud Ida-Euroopat. Grace, kes tuleb vabadust kuulutama, avastab enda üllatuseks, et kohalikud on õnnelikumad kui ta ise. 2013. aastal pälvis Anna Hints Kaljo Kiisa noore filmitegija stipendiumi. Edukas aasta, võib öelda.
Režissööri enda suhtumine edusse ja edasipürgimisse on pigem kriitiline. Juba jaanuaris valmib tema lühimängufilm “Õnne manifest”. Nagu auhinnatud filmis “Vaba maa”, tegeleb autor ka oma uues filmis sotsiaalselt väga tundlike teemadega. Tänapäeva inimese tohutu edujanu ning eneseupitamine ei võrdu Anna jaoks õnnega. “Ma näen kogu aeg kõrvalt seda maailma, kus kõik püüdlevad millegi poole, teadmata vahel ka ise, mis see on, ja unustavad inimene olemise. Eks ma ise satun ka vahel sinna rattasse, kuna kõik nõuavad midagi, ootavad midagi. Näiteks, kui ma pole siin pool aastat mõnda näituseideed galeriidele pakkunud, siis juba küsitakse, et kas sa enam näituseid ei teegi. Olen pigem seda meelt, et kui on midagi öelda, siis tuleb seda teha, mitte täita pabereid selleks, et lihtsalt on järjekordne taotlusvoor ja midagi ju tuleks esitada.”
Anna peab enda olulisemateks õpetajateks müüte ja muinasjutte, mida ta lapsena palju luges, samuti iidseid Võrumaa tammesid. “Ma käin tihti Võrumaal, seal, kus mu juured on. Vaatan neid vanu tammepuid ja mõtlen, et huvitav, kas see pärn nende kõrval tahaks ka tamm olla ning kui tahaks, siis kui kahju mul sellest pärnast oleks, kes ei oska olla see, kes ta on, vaid kulutab oma pika eluea selleks, et olla keegi teine. Inimestena me teeme aga seda pidevalt – tahame olla sellised nagu teised me kõrval, ainult paremad ja ilusamad kui naaber. Võiks puudelt õppida iseendaks olemist.”
Tema jaoks on tähtsamaid asju elus, et igaüks tunneks ära, mis puu ta on, ega püüdleks kogu aeg millekski muuks saamise poole. “Usun, et kui inimene oskab endaga leppida, siis on tal suur vägi ja oskus panna maailmu kokku nendest oma sisemistest olemasolevatest klotsidest. Olen elukogemustest õppinud endale oma vigu tunnistama samavõrd kui õnnestumisi. Ma ei varja, kui midagi läheb nihu või äpardub. Ka ebaõnnestumistest saab palju õppida.”
Anna ei karda oma teostes, nii kunstniku kui filmitegijana, olla enese- ja ühiskonnakriitiline. “Minu jaoks on oluline, et mu looming mõjuks äratusena. Et ma ise oleks nagu äratuskell. Nii enda kui teiste jaoks. Kui vähemalt ühes inimeses hakkab tema sisemine äratuskell helisema ning ta hakkab asjade üle mõtlema, siis on film asja ette läinud.”
Anna Hintsil on filmitegijana täiesti isikupärane käekiri. Tema filmides on julgust, ta ei karda öelda otse, ning ka pildikeel on väga lummav ja visuaalselt nauditav. Lisaks hea rütmitunnetus, kaadrid, mis võtavad endale julgelt oma aja, ning ruumide-keskkondade eriline tajumine.
“Minu jaoks on ruum paindlik. Ma usun, et on olemas paralleelmaailmad. Üks ja sama ruum võib olla väga erinev. Kas või näiteks suitsusaun. See võib olla päeval lihtsalt üks hoone, kuid ööhakul, kui saun on köetud ning inimesed seal vihtlemas, hoopis teine, maagiline paik.” Anna arvates on ka regilaul midagi, mis on võimeline oma väega ruumi inimeste ümber muutma. Kuidas ühest pealtnäha tavalisest paadikuurist Vilsandil saab oma elu elav, oma hinge omav ruum, seda saab näha Anna vast valminud arhitektuurifilmis “Tõus ja mõõn”.
Noore režissööri natuuri võtab hästi kokku tema suhtumine juurtesse. “Mu vanaema on olnud mulle väga oluline inimene. Ma usun, et tunnetuse, kuidas mina asju tajun ja mõtestan, olen saanud suuresti just temalt. Vanaema võib olla ühel ajal praktiline inimene, kes kitkub heina, söödab loomi, teeb oma igapäevatoimetusi, samas õhtu tulles katab laua ammusurnud esivanematele, et nendega juttu puhuda. Ja selles kõiges pole midagi imekspandavat. See kõik on elu loomulik osa.”
Veebruaris on Annal plaanis juba uue lühifilmi “Jää” võtted. See on Goethe ballaadi “Metshaldjas” adaptsioon. Isa ja poja lugu. Plaan on kasutada ka Schuberti kirjutatud muusikat Goethe ballaadile. Stsenaariumi autorid on Anna ja tema kursusekaaslane Greta Varts.
Anna Hints (31)
■Amet: lugude jutustaja helis ja pildis.
■Senine suurim saavutus: olla üksikema ja jätkata kunstnikuteed.
■2014. aasta eesmärk: esimese täispika filmi stsenaarium.
