Tulevikutäht 2014: Flötist tõusis dirigendipulti
Kui noor koorijuht Sander Tamm poole intervjuu pealt oma vanuse välja lobiseb, ma üllatun: “21?” Sest tööjutud sellest, mis tehtud, teoksil või mõtteis mõlkumas, eeldaksid märksa varasemat sünniaastat kui 1992. Aga tema toimekuse pärast me siin istume ja räägimegi.
“Tegelikult viisid vanemad muusikakooli katsetele mu õe, ma olen temast kaks aastat noorem. Tahtsin ka katseid teha ja läks nii, et õde ei saanud muusikakooli sisse, hoopis mina sain,” meenutab Sander aegade algust. Temast võinuks saada flöödimängija. Kuid kooli ajal Vanemuise orkestris mängimine tekitas hoopis tahtmise muusikute massist irduda, tõusta nende ette dirigendipulti. Erialavahetus polnud niisama lihtne, sest kontserdisaalis toimuv on jäämäe tipp, dirigent peab teadma hästi palju muusikast ja inimestest. “Mõtlesin päris tõsiselt, kas olen valinud õige ala,” tunnistab Sander.
Kevadel lõpetab ta EMTA. Alates 2012. aastast on ta Virumaa Poistekoori peadirigent. 2013. aastast alates ka Tallinna Ülikooli Naiskoori dirigent ning Tallinna Ülikooli Kammerkoori peadirigent. Lisaks võib teda näha RAMi ning mitmete projektikooride ees. Sander peab end pigem klassikalise koorimuusika edendajaks, popkooriga tegelemine teda nii väga ei köida, kuigi ka seda tuleb töös ette. “Mulle tegelikult meeldivad projektikoorid,” tunnistab ta mõneti üllatuslikult.
Küsimus on energias, sest kui inimesed teevad midagi sellepärast, et nad tahavad, on minek teine. Aga päris oma koor, nagu seda on olnud Hirvo Surval, Lydia Rahulal või Tõnu Kaljustel? Sander arvab, et kiiret tal sellega pole, küll need õiged inimesed üksteist üles leiavad. Ning kui teha oma koor, siis pigem kammerkoor. Jääb aega inimeste jaoks, kes seal laulavad. Praegu on ta kalender niigi poolteist aastat ette täis kirjutatud, nädalad lendavad kooriproovist kooriproovi, laululaagrist laululaagrisse, kontserdilt kontserdile. Mis kohustusi siin veel võtta?
Aga mis teha, kui inimene on töö- ja algatusvõimeline. Huvitavad plaanid leiavad sellise ju ise üles! Mistõttu võib juhtuda, et mõnes tulevases Eesti Entsüklopeedia väljaandes räägitakse hoopis Sandrist kui kultuurimänedžerist. Sest maikuus Tallinnas käinud nüüdiskoorimuusika suurnime Eric Whitacre’i siia meelitamine ei osutunudki nii võimatuks. “Minu soov oli akadeemia suurejooneliselt lõpetada – teha mõni laiahaardeline ning vinge projekt. Mõtlesin, mis see võiks olla, ja mõtlesin Whitacre’i peale,” meenutab Sander, kuidas ta kooli kõrvalt suutis leida kontakti Whitacre’i ja tema mänedžmendiga, leida Eestist rahastajaid, kaasata raadio ja televisiooni, tulla toime kõigi ootamatute muutujatega selles suures valemis. Aga jäägu need detailid mõne TED-kõne jaoks.
“Kui vali on üks koor, mitu detsibelli?” huvitun korraga. Sander mõtleb, julgemata numbrit pakkuda: “Suur meeskoor on päris vali, kammerkoorid on vaiksemad.” Kuid Eesti suurima ja ilmselt kõige valjema, üldlaulupeo ühiskoori ette pääsemine pole talle siiski eesmärk omaette. “Ma olen maakondlikel laulupäevadel ühiskoore juhatanud, saanud selle tunde kätte,” lausub ta täpsustades, et kui pakutaks, oleks ta muidugi valmis seda tegema. Unistusena läheb kirja pigem soov kunagi EFKi ees seista. Eks näis – noor mees, huvi on, hakkamist jagub, miks mitte?
