Tulevikutäht 2014: Rahvuslikus mõttes hermafrodiit
Ta esines eelmisel aastal soololavastusega “sõp rus est”. Silbitamise reegleid eiravat pealkirja tuleb vaadata kui sõnamängu, mille taga on küsimus eesti-vene sõpruse võimalikkusest. Siinsel juhul selle võimalikkusest ühe ja sama inimese hinges. Sveta olla rahvuslikus mõttes “hermafrodiit” – nii väidetakse Sõltumatu Tantsu Ühenduse kodukal. Rahvusliku hermafrodiitsuse kujutamine tantsu keeles tuli Svetal nii hästi välja, et ta pälvis selle eest ühenduse uustulija preemia.
Sveta Grigorjeva on luuletaja, kellel tuli sel aastal välja esikluulekogu. Preemiat sellele esialgu antud pole (küll aga on Sveta saanud 2012. aastal Vikerkaares ilmunud luule eest TLÜ lühipublikatsioonide preemia), aga tähelepanu on see pälvinud rohkemgi kui mõni pärjatud tekstivihik. Luuletajal on eespool mainitud tantsijaga nii palju ühist, et ka tema on rahvuslik hermafrodiit. Sellele viitab päris mitu teksti selles kogus.
Mul ei õnnestunud Svetaga kohtudes välja selgitada, kui palju ja mil määral need eri inimesed – tantsija ning luuletaja – omavahel suhtlevad. Sveta ise kinnitab, et eriti ei suhtle, püüavad rohkem nagu omaette olla.
Rahvuslikule hermafrodiitsusele lisandub seega isiksuslik lõhestumine.
Sveta lemmikfilmiks, üldse üheks põrutavamaks kunstielamuseks on “Mulholland Drive”.
Loogiline.
Aga kui küsida tema lapsepõlve lemmikraamatu kohta, siis sellega on kõik korras, ei midagi hullumeelset. Muidugi Lindgren, kuid üldsegi mitte “Pipi Pikksukk”, hoopis “Bullerby lapsed”. Bullerby ehk Müraküla on lugu laste õnnemaast, kus Lasnamäel üles kasvanud Sveta oleks tahtnud olla.
Ta on põhjamaine inimene. Et mitte öelda “nordiline”.
Sveta luulekogus on sellised read:
Kas sa tead / et ühel külmal saarel elaval rahval on sõna / mis väljendab / imestust vihma üle
Kas tead / et ühel külmal saarel elaval rahval on sõna / mis tähendab / me kõnnime käsikäes nagu armastajad
Kas sa tead et ühel külmal saarel elaval rahval on sõna mis tähendab / ta on suremas igatsusse / naudingu järele / mida ei ole võimalik /saada
Arvake ära, mis maa see on? Mina oletasin, et Uus-Meremaa. Ja maoori keel. Tegelikult on see Gröönimaa ja grööni keel.
Maa, millesse Sveta pooleaastase sealviibimise ajal armus. Et (armukadedasse?) Eestisse naasmisel sebrat ületades kohe auto alla jääda ning ülejäänud aasta karkude najal koperdada.
Mälestus sellest on tema luulekogus kindlalt talletatud. Siin kodus nende karkude peal / mida kõike hetkel ei annaks et leida ennast jälle / uitamas minu halli paradiisi tänavatel
Luulekogu “kes kardab sveta grigorjevat?” ongi väga isiklik. Autor kinnitab, et see on üdini aus luule. “Lähen magama puhta südametunnistusega,” ütleb ta. Kuigi talle on ette heidetud poosetamist, kahtlustatud traagilise tüdruku mängimist, hullumeelsuse teesklemist, kõike seda, mida esikoguga avalikkuse ette tulnud noortele poetessidele inkrimineeritakse.
Svetat mõneti häirib see kära, mis saadab tema luulekogu. Asi pole tema tagasihoidlikkuses (ükski kunstiga tegelev inimene pole tagasihoidlik, teatab ta napilt). Probleem on möödarääkimistes, täpsemalt asjaolus, et enam pöörati tähelepanu vormile kui sisule.
Esimene mõte luuletuse kirjutamisel on see et / jumal küll / peaasi et ma ei hakkaks nüüd / luulet kirjutama / ridades ei ole lihtsam julge olla / ridades ei ole lihtsam julge olla
Kas tantsus on lihtsam olla julge? Tants tekitab Sveta kinnitusel vabadustunde, mida tahaks aina pikendada. Omamoodi nagu narkootiline joove.
Kevadel tuleb ta publiku ette lavastusega “HOIAK”, kus ta püüab lahti muukida reality-tv nimelist asja. Küsimus on see, et kuidas pannakse inimesed piiri peal kõndima ja kuidas nad lõpuks lähevad üle selle piiri.
Tulevikuteema, ei mingit kahtlust.
Sveta Grigorjeva (25)
■Amet: luuletaja, koreograaf ja lavastaja.
■Senine suurim saavutus: pole ise endast oma kolm aastat pilti teinud.
■2014. aasta eesmärk: teha üks korralik selfie.
