Tulevikutäht 2014: Kunstimaailm – kõige õigem koht
Ma mäletan, et see vaimustas mind, aga ajas ka kõige paremas mõttes endast välja... Teistsuguste tajumise ja mõtlemise viiside poole. Ta kasutas kujundeid ja värve, mida minu silmad loodust vaadates ei näinud, aga imekombel sai lõpuks lõuendile just see maastik, mis minu pilgu ees seisis,” meenutab Sandra Veinla oma lapsepõlves alguse saanud kunstihuvi.
Praegu elab Sandra Londonis ja töötab koguni kahes sealses kunstigaleriis – Cole’i galeriis ja Hollybush Gardensis. “Galeriid on eri arengujärkudes, Cole on Hollybush Gardensist märgatavalt väiksem ja noorem, mistõttu olen ühtaegu saanud ülevaate galerii algusaastate võitlustest ja samas väljakutsetest, mis seisavad juba aastaid esindatavate kunstnike rahvusvahelise edu nimel töötanud galerii ees,” kirjeldab Sandra.
Ta õppis Tartu ülikoolis filosoofiat ja kunstiajalugu, Manchesteri ülikoolis omandas magistrikraadi kunstiteaduses. “Seal töötasin ka kaasaegse kunsti galeriis ja sealt saigi alguse soov töötada praegu tegutsevate ja loovate kunstnikega, kes võitlevad oma koha eest kunstimaailmas, -turul ja -ajaloos.”
Sandra osales 2012. aastal Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) korraldatud galeristide meistrikursusel ja sealtkaudu jõudiski noor naine Londonisse. “Suure osa galeriitööst moodustab administratiivne asjaajamine, mis seotud näituste korraldamise, kunstnike esindamise, kogujate ja publikuga suhtlemisega. Suuremas galeriis on palju tegelemist muuseumide ja teiste avalike institutsioonidega, mis soovivad galerii poolt esindatavate kunstnike töid eksponeerida. Tuleb hallata ja uuendada arhiivi, andmebaasi ja veebilehekülge ning abistada messiavalduste kirjutamisel ja nendeks valmistumisel. Iseenesestmõistetav on ka pidev uurimustöö ning enda kunstiväljal toimuvaga kursishoidmine. Lisaks olen võtnud osa mitme näituse ettevalmistamisest ja installeerimisest,” annab Sandra põhjaliku ülevaate oma tööst ühes Euroopa tähtsaimas kunstikeskuses. Ega galeristi pole asjata nimetatud kunstimaailma kümnevõistlejaks. “On juhtunud sedagi, et Londoni vihmahämarusest astub äkitselt galeriisse kulunud ketsides – aga briljantsõrmusega – miljonär, kes palub nüüd ja kohe kellegi töid näha ning ootab mõneminutilist kokkuvõtet teose eesmärgist, ideest ja taustast. Paar sellist kohtumist on viinud ka teose hilisema müügini,” meenutab Sandra esimesi töövõite.
Londonis on üle 300 galerii ja muuseumi, kunstielu keeb ja kihiseb. “Esmane mulje nii suurest, mitmekesisest ja rahvusvahelisest maailma- ja kunstilinnast oli päris vapustav,” räägib naine. “Eestis on ju võimalik ühe päevaga ära vaadata terve linna näitused, aga Londonis on vähemalt esmapilgul tohutult palju kutsuvalt mõjuvaid galeriisid, ajaloolisi ja tänapäevaseid näitusi. Lisaks õhinale tekitas see alguses ka lootusetu tunde, et paljust suurepärasest tulebki ilma jääda, sest kõikjale lihtsalt ei ole võimalik jõuda. Tegelikult saab valikute tegemise üsna ruttu selgeks ning olen ära näinud peaaegu kõik mind huvitanud näitused. Viimane elamus oli “Bloomberg New Contemporaries” Institute of Contemporary Artsis.”
Galerii ei ole lihtsalt pind ega ladustamispaik. Nüüdiskunstigalerii on kunstnikule partner, kes toetab, aitab ja otsib talle näitusevõimalusi, koostab tema arhiivi ja loob vajalikke suhteid. Ning mõistagi müüb kunstniku loomingut. Mis on Sandra arvates galeristitööks vajalikud eeldused?
“Põletav kunstiarmastus ja janu üha uute kunstielamuste järele, kannatlikkus, leidlikkus, hea suhtlemis- ja organiseerimisoskus, soovitav oleks äriline taip või seda omav äripartner. Ilmselt peab inimest sellele tööle kihutama peaaegu ebaratsionaalne kirg ning see peab pakkuma intellektuaalset ja moraalset rahuldust, sest on väga ebatõenäoline, et see rikkaks teeb. Mulle tundub, et galeristitöösse peab täienisti sisse sukelduma ja selle kõrvalt paistab olevat väga raske töövälist elu elada,” loetleb naine. Ta rõhutab, et tuleb leida tasakaal põhimõtetele kindlaksjäämise ja edu nimel pingutamise vahel. “Selle möllu keskel ei tohi meelest minna, et kunstnik ja kunstiteos peaksid siiski olema kogu tegevuse keskmes. Mulle avaldas muljet Aafrika kunstniku ja õppejõu Lubaina Himidi etteheide teatud kunstimaailma professionaalidele. Tahaks selle endalegi hoiatuseks ja meeldejätmiseks võtta. Nimelt peaks püüdma mitte muutuda inimeseks, kes armastab kunsti, aga põlgab kunstnikke, kes luusib ajaloo ja kõmuveeru vahelises hämarikus ning näeb näituses vaid kirevat tantsupõrandat, mis välja laotud selleks, et tema saaks seal siidsukkade väel irvitava maskiga ringi tantsiskleda.”
Eesti kunstimaastikku iseloomustades ütleb Sandra, et meil on häid kunstnikke ja häid kunstist kirjutajaid, aga puudu on nüüdisaegsetest kommertsgaleriidest, mis töötaksid rahvusvahelisel tasemel ja esindaksid kohalikke kunstnikke väljaspool Eestit. Just selle lünga täitmise nimel EKKAK eesotsas Karin Laansooga tegutsebki, noortele praktikavõimalusi ja rahvusvahelist töökogemust võimaldades.
“On oluline teha asju kodus ja samal ajal tegutseda ka rahvusvahelisel tasandil. Ma ei tahaks mitte mingil juhul sulgeda ennast täielikult ainult Eestisse või ainult kuhugi mujale. Ma olen veendunud, et tulevik võib keerelda Eesti kunsti nimel töötamise ümber ka olukorras, kus ei viibita kogu aeg kohal, või et Eestis saab ja on vaja korraldada üritusi, mis puudutavad rohkemat kui ainult Eestit,” arvab Sandra. Kui uurin talt kunsti kohta, mis talle endale korda läheb, saan pika ja põhjaliku vastuse.
“Teosest otsin huvitavat mõtet, vormi, mängu. Tõeliselt vaimustav kunstiteos töötab mitmel tasandil, pelgalt pilkupüüdvast vormist või kavalast mõttevälgatusest ei piisa, et teos kauakestva mulje jätaks. Väga hea kunstiteose kogemine peaks hinge sinika jätma,” arvab Sandra. “Meeldivad lihtsad, aga rabavalt sügavad videod, mis kujutavad näiteks hüppetorni otsas kõhklevat ja vettehüpet kaaluvat noort inimest (Johanna Billing, “Where she is at”, 2001) või ukse vahelt maailma uudistavat vanaprouat (Shelley Theodore, “Madame Boussieux Looks”, 2013). Olen veetnud palju aega Yves Kleini sinistesse vahtides või Reto Pulferi tasa õõtsuvas ja laulvas telgis ringi uidates. Meeldivad Sarah Lucase passiivsest sensuaalsusest pakatavad sukaskulptuurid, Jaanus Samma kampsunid, Marcel Duchamp’i maailma muutnud lollitamised, Alberto Giacometti eksistentsiaalselt üksildased indiviidid, Constantin Brâncuși kivisambaks sulavad suudlejad, Francis Baconi suurejooneline vägivallatsemine, Joseph Cornelli karbikesed, Mary Kelly sõnad ja mõtted. Meeldib Ene-Liis Semperi ja Jaan Toomiku, Ado Vabbe ja Karl Pärsimägi, Edith Karlsoni ja Kris Lemsalu looming. Meeldib, kuidas Lucio Fontana lõuendi lõhestab ja igaviku mulle otsa vaatama paneb.”
Sandra räägib, et tema jaoks on kunstis ühtaegu midagi nii ilmselget ja läbinisti seletamatut, et mida rohkem ta seda tundma õpib, seda tugevamini see teda kütkestab. Ta on hetkel Londoni kunstimaailmast sellises vaimustuses, et millekski muuks väga palju aega ei jäägi. See aeg aga, mis üle jääb, möödub kodulähedases kinos, samuti armastab Sandra teatrit ja kirjandust.
“Siinse aja tipphetkeks on vaieldamatult tunnid, mil olin galerii ainuesindaja kunstimessil Frieze. Seisin Falke Pisano installatsiooni keskel, minu ümber lobises ja äritses, lõi sidemeid ja ajalugu rahvusvaheline kunstimaailm – iial varem ei ole ma nii teravalt tundnud täpselt õiges kohas kogu hingest töötamise intensiivset täiuslikkust,” lõpetab Sandra. Tema lausetest aimub kirge ja armastust oma tegevusala vastu. Ja just see loobki eelduse läbilöögiks.
Sandra Veinla (26)
■Amet: galeriiassistent.
■Senine suurim saavutus: edukalt Londoni galeriides töötamine.
■2014. aasta eesmärk: näituseprojekti elluviimine.
Kadri Karro
