Kohtumine Schumiga

Juba teist nädalat elan kaasa vormelilegend Michael Schumacherile (45), kes suusamäel raskelt viga sai.

Suusaõnnetusest kuuldes tuli mulle meelde usutlus temaga. Tegin selle mais 2001 Austria vormel-1 etapi eel ühes keskaegses lossis. Tol nädalavahetusel ööbisid seal F1 ässad.
Lugu kandis pealkirja „Schumi: ma ei oska enam midagi rohkemat tahta!“ Sattusin tookord ka esimest korda Eesti Ekspressi reklaamplakatile – loomulikult koos Schumacheriga, et lugejad mõistaksid, et tegemist pole suvalise tõlkelooga.
Ka lehe sisukord kuulutas: „See ei ole vahakuju! Sulev Vedler usutles tõesti Michael Schumacherit.“ Meedias loetu põhjal arvasin, et Schumi on tüüpiline saksa sauerkraut, kõrk ja pirtsakas. Aga see ettekujutus purunes kohe, kui ta avalalt naeratades uksest sisse astus. „Arvan, et sügaval sisimas olen ikka noor poiss,“ ütles ta jooseptootslikult säravate silmadega.
Schumi rääkis, et on väga õnnelik: „Mul pole midagi erilist tahta. Tahaksin vaid hoida asjad nii, nagu nad on, ja et ma saaksin neid nautida nii palju kui võimalik. Näiteks pere poolest. Muidugi ei ole kõik lõpuni täiesti täiuslik, aga ma olen tõesti väga-väga õnnelik. Spordis olen saavutanud kõik peamised eesmärgid, millest olen unistanud.“ Võidusõitjatega vesteldes läheb jutt ikka ohtude peale. Paar kuud varem oli Markko Märtin mulle tunnistanud, et kardab vastu puud sõita. Märtini karjääri tippsõitjana lõpetaski kohutav kokkupõrge puuga, mis viis teise ilma tema kaardilugeja. Ka Schumiga tuli jutuks tema ohtlik amet.
„Kui palju mõtled jumala ja surma üle?“
„Ma usun jumalasse. Aga [veel rohkem] usun iseendasse.“ „Aga surma üle?“ Schumi püsis kuss nagu poleks küsimust kuulnudki.
„Kas kardad ka?“
See tegi ta lõbusaks: „Ikka. Eriti siis, kui sõidan mootorratta või jalgrattaga.“