Kinogeeniuse pöörakud

Praegu 57aastane Lars von Trier, kuulsaim Taani kineast, on hingelt eksperimentaator, sõuman ja provokaator.

Oma eriala tunneb ta läbinisti, sest juba filmikoolis katsetas ta ekraanil kõikmõeldavat ja kirjutas manifeste. Tema esimest filmi “Euroopa” (Europa, 1991) arvustas filmikunsti läbi ja lõhki tundev inglise kriitik, kauaaegne FIPRESCI president Derek Malcolm: “Fellini hooga Orson Welles on ristatud Ingmar Bergmaniga… nii salapärases noir’is, et isegi varjudel on varjud.”

Sellest on palju aega möödas. Tuletame meelde, et maailma tähelepanu vallutas von Trier koos noorema kolleegi Thomas Vinterbergiga 1995. aastal, kui hõikas välja manifesti Dogme 95, ausat ja puhast kino ülistava “kinematograafilise voorusevöö”. See nõudis ülesvõtmist ilma kunstliku valgustuseta ja ehitatud dekoratsioonideta. Filmida tuli käsikaameraga, režissööre ei tohtinud tiitrites märkida ega filmile muusikat lisada. Tingimata oli vaja improviseerida. Kuulsaim on ehk “Laineid murdes” (Breaking the Waves, 1996).

47aastaseks saanuna loobub ta operaatori väljendusvahenditest vaimustumisest ja asub tegema puhast tinglikku teatrit. Gigantset muidugi, gigantomaan on ta endiselt. Kuid võimalik, et “Dogville” (2003) pole tema jaoks mitte kinost loobumine, vaid vastupidi – teatri allutamine kinole. Teaterlikkust märkame ka tema värskeimas filmis “Nümfomaan” (Nymphomaniac, 2013), mille esimene osa äsja Eesti kinodesse jõudis.

Teaterlikkusega harjub etenduse jooksul. Kuid filmi “Dogville” lõpp üllatab: ohver hakkab timukaks. Naispeategelasel on õieti kaks võimalust: jääda edasi igavesti alandatuks ja ahelatesse, või maksta kätte. Tema headust ja abitust on lihtsalt ära kasutatud. Ja kui noore naise kätesse antakse võim linnaelanike üle, valib ta – küll pärast kõhklusi – kättemaksu. Nüüd on tema kord julm olla. Argielu on küll aeg-ajalt julm ja oma väikest elu elavad inimesed sageli halastamatud, ikkagi teeb nõutuks von Trieri totaalne pettumine inimestes.

Vägevate kujunditega ülekülvatud filosoofiline film “Antikristus” (Antichrist, 2009) läheb lõpus üle lausa füsioloogiliseks õudusfilmiks. Abielupaari coitus’e ajal kukub laps lahtisest aknast alla. Naine langeb depressiooni. Õudusfilmi režissöörid pole seni avastanud, et hullunud naine võib mehe jala läbi puurida ja selle külge kinnitada käiakivi. Ning siis oma kliitori ära lõigata. Selle peale teeb metsas suu lahti rebane ja kinnitab: “ Kaos!” Ratsionaalselt, mõistusega ei suuda me enam oma elu kontrollida ja tegelikkust mõista. Ka religiooni juurde pole enam tagasipöördumist: mitte kogemata pole von Trier oma filmi pealkirja “Antikristus” võtnud Nietzschelt. Ta on siin à priori misantroop ja pretensioonikas pessimist.

Misantroopia kulmineerub apokalüptilises maailmalõpu vaatemängus “Melanhoolia” (Melancholia, 2011). Inimesed on nii alatud ja vastikud, et müstiline Melanhoolia planeet tuleb Maaga kokku põrkama kui paratamatu Jumala karistus. Maailma lõpp.

Tundub, et “Nümfomaanis” on von Trier asunud siiski otsima lahendust n-ö inimsoo küsimusele. Muidugi ta tahab, et tema filmi vaadataks, ja ta oskab seda nii teha, et vaadatakse. Provokatiivne on ta alati olnud ja nii toob ta coitus’e-kaadrid, mis igas kodus soovi korral paljudes telekanalites mängivad, suurde avalikku kinno. Kuid see ei ole seksfilm, olgugi siin nii palju keppimist. Ja see tegevus on venitatud veel kahte seeriasse.

Film on üles ehitatud klassikalisele pihtija ja heatahtliku kuulaja dialoogile. Kas pole see mitte seesama kuulus “Freudi diivan”, millel lamaja avab end psühhiaatrile kui pihitoolis ja kus tema kõrval istuv psühhiaater analüüsib patsiendi alateadvust, leides käitumismotiive patsiendi unenägudest ja lapsepõlvemälestustest. Patsiendiks on siin Joe (Charlotte Gainsbourg) ja kuulajaks Seligman (Stellan Skarsgård). Kuid kui Freud leiab, et enesehävitust põhjustavad paratamatult alateadvuslike konfliktide kontrollimatud jõud (ka siin avastas Joe oma vulva juba kaheaastaselt), Darwin leiab, et inimene on ju vaid loodusliku valiku vääramatu jõu meelevallas, ja Marx paneb kõik klassivõitluse süüks, siis siin püüab Seligman anda ennast kogu aeg süüdistavale Joele hoopis lootust. Ma ei hakkaks siin spekuleerima, kuivõrd on Seligman von Trieri alter ego (igas tegelases on kunstiteose autorit). Pigem juhiks tähelepanu, et Seligman ütleb enda kohta: “Minu nimi tähendab “õnne””. See on siis juudi zelig (õnnelik, südamlik) ja saksa selig (õnnis). Ent me märkame, et see heatahtlik mees jutustab tegelikult elava Martin Seligmani (snd 1942), ameerika psühholoogiaprofessori nn positiivset psühholoogiat. Martin Seligman on paljude eneseabiraamatute autor ja õpitud abituse käsitluse looja. Isegi nende kahe mehe välimuses võib leida sarnasust, kuigi Skarsgård on oma prototüübist üheksa aastat noorem. Muide, originaal-Seligmanil on seitse last, neli lapselast ja kolm koera!

Professor Seligmani vihastab raamatus “Ehe õnn” (Authentic Happiness, 2002), et patsiente sunnitakse oma minevikust välja tuhnima neid kujundanud negatiivseid impulsse. Et Bill Gatesi konkurentsivõime oleks nagu tegelikult tema iha oma isast vabaneda. Või printsess Diana võitlus maamiinide kasutamise vastu olevat tema mõrvarliku vihkamise sublimatsioon, vihkamise, mida ta tunneb prints Charlesi ja teiste kuningapere liikmete vastu. Ja Eleanor Roosevelt aitas vaeseid, mustanahalisi ja puuetega inimesi, et kompenseerida oma ema nartsissismi ja isa alkoholismi. Justkui ei võikski inimest ajendada lihtsalt vooruslikkus.

Kas pole hämmastav, et filmi-Seligmani filosoofia, millega ta püüab hajutada pihtiva Joe läbinisti negatiivset enesepilti ja esile tõsta tema vooruslikke kalduvusi ning häid tundeid, kattub professor Seligmani positiivse psühholoogia inimesemõistmisega? Filmi-Seligman tahab aidata Joel ära tunda oma voorusi, püüab teda “ümber pöörata”, et leida väljapääs olukorras, kus kõik näib olevat lootusetu. Paralleelid kalapüügiga ja maagiliste numbritega on ehk küll liigagi pealetükkivad (Bachiga ehk mitte?), kuid von Trieri positsioon selles linateoses on selge: see on uurimus inimese ürgsetest loomalikest tungidest ja püüdlustest neid vaimu abil ületada. Vastandumine freudistlikule inimesepildile on ilmne.

Seligmani-Joe dialoogis polariseeruvad vaim ja keha, keha ja hing, siinpoolsus ja sealpoolsus. Kusjuures oma keha loomalikkusest me ei pääse. Filmi kulminatsiooniks on stseenid sureva isaga: ühelt poolt ühtesulamine looduse iluga, helge poeesia, leppimine surma paratamatusega, teisalt lehkav ihulikkus, ekskremendid ja masinlik nikkumine.

Muidugi, film jätkub. Vastandused on püsti pandud. Kas lahendus tuleb, ja kui jah, siis milline?

Kes on Lars Von Trier?

Von Trier on kinohull, ablas ja ohjeldamatu kineast. Kino on tema elu ja kino on ülemal elust. “Tegutsemiseks ja ka teiste tegutsema sundimiseks on ainult üks vabandus, see on filmi loomise põrgu!” manifesteerib ta 35selt.

Teda huvitab tema ise ja publik on talle merisigade kari, kelle peal saab teha kinokatseid.

Ja kinokatseid teeb ta sarimõrvari järjekindlusega.

Ta teeb libust pühaku.

Ta teeb hukkamisest hollywoodliku muusikali.

Ta laseb gangsteritel maha kõmmutada kogu väikelinna.

Ta oskab endale reklaami teha.

Miks siiski tema filme vaadata?

Miks mindi keskajal vaatama, kui timukas kurjategijal pea maha lõi, ja miks tahab viiendik ameeriklasi bin Ladeni hukkamist televisioonis näha?