„Osa kuulajatest hakkas minu jutu peale nutma. Usk teise sambasse on nõrk ja ootused valed.“
Nende sõnadega võttis üks pankur kokku oma esinemise kolleegidele. Ta rääkis ausalt, milliseks kujuneb nende tulevane pensionipõlv.
Ka minul hakkas tema mõttekäiku kuulates kõhe.
Valisin aastaid tagasi oma fondiks Swedbanki K3 – „selle õige äkilise“ nagu kiitis rokkstaar Gunnar Graps.
Tolleaegsed reklaamid maalisid klantspilte elust pensionärina. Mul on hästi meeles üks Hansapanga oma, mis kujutas Eesti pensionäre siinse talvekülma ajal lõunamere rannal peesitamas. „Oo, ilm on siin fantastiline!“ õhkas hallipäine proua enne lainetesse sukeldumist. „Ole selline nagu tahad. Elu lõpuni,“ meelitas pank.
Ühispank panustas Kreisiraadiost tuntud Alev Strömile. „Täna ma räägin teile, kes on penssjoonilammas,“ selgitas põlluserval seisev Ström rootsipäraselt venitatud keeles.“Penssjoonilammas on näiteks minu naaber Svensson, kel pole Ühispanga teist penssjoonisammast. Ühispanga penssjoonisammas, selle fondid, kasvavad nagu Kalevipoeg!“
„Magus pension Ühispangast!“ tõotas reklaam.
Kõik need läikpildid jõuka tuleviku kohta pole Eesti rahva kollektiivsest ajust kuhugi kadunud.
Konjunktuuriinstituudi mullusuvine küsitlus näitas, et iga teine inimene ootab, et tema pension on tulevikus üle poole viimasest kuupalgast. Kaks protsenti arvab, et pension võib kujuneda isegi palgast suuremaks.
Reaalsus kujuneb paraku märksa karmimaks.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega