AREENI KAANELUGU: Kalamaja bluus
Raul Ranne käis kümmekonna aastaga kopitanud agulist üheks Tallinna trendikamaks linnaosaks kujunenud Kalamaja tänavail just sellele paigale omast sound’i otsimas.
“Priit, mis sa arvad, mis on see õige Kalamaja muusika,” küsin näitlejalt ja lavastajalt Priit Võigemastilt. Minu arvates on iga linnaosal oma rütm ja viis, mis sinna sattudes peas vaikselt tiksuma hakkab. Võigemast, kes on varsti juba kümme aastat Kalamajas korterit omanud, jääb esimese hooga vastuse võlgu. “Mulle endale tundub, et bluus. Tänasel päeval tundub see meeleolu siin väga bluus – sajab lörtsi, on hämar ja sünge,” pakun hakatuseks. “Äkki tõesti bluus. Vaata, kõik need puumajad ja… sellega ikka väga mingi moodne klubimuusika ei haagi,” arendab Võigemast mõtet edasi. “Smilersil on ju lugu “Kalamaja cowboy” – kuidas see siia kanti passiks?” “See tundub rohkem selline 2000. aastate alguse Kalamaja lugu.Üheksakümnendate ja varasema aja muusikaks sobiks äkki mingi venekeelne värk,” räägib Võigemast.
Avastan üllatusega, et isegi Briti äriajakiri The Economist on Kalamajast kirjutanud. Ajakiri ütleb, et kui 20 aastat tagasi oli Kalamaja elukohaks põhiliselt skvottijatele ja pisikurjategijatele, siis nüüd on eesrindlikumad eestlased hakanud sinna kolima ja avatud on ka hulk populaarseid kohvikuid ja baare. Seda nähtust võib üldistada kui teatud piirkondade keskklassistumist. The Economist muidugi liialdab pisut – eks Kalamaja põhilised elanikud olid varemgi normaalsed, võib-olla tõesti mitte kõige jõukamad, aga siiski täitsa tavalised inimesed. Pätte oli ilmselt rohkem ning boheemlasi – muusikuid, kunsti- ja teatriinimesi, keda viimasel ajal nii rohkesti Kalamajas näha võib – oli vahest vähem.
Peep Sooman, Eesti kinnisvarafirmade liidu tegevjuht, teab, et Kalamaja esimene tõus sai alguse 90. aastate teisel poolel, kui omandireformi käigus said paljud õigusjärgsed omanikud majad tagasi ning müüsid need, oskamata seal suuremat perspektiivi näha, suhteliselt soodsalt kinnisvaraarendajatele edasi. Oleme ausad, paljud vaatasid sel ajal Kalamaja kui üht õnnetut agulit ning põgenesid pigem põllupealsetele elama. Aga ärksamad ärimehed nägid vanalinnast kahe minuti kaugusel asuvas rahulikus ja tegelikult mõnusat privaatsust pakkuvas Kalamajas (nagu ka näiteks Pelgulinnas) potentsiaali. Ja ostsidki kvartalite kaupa maju kokku.
Kõlab pisut veidralt, aga tõsiseks kinnisvarahitiks sai Kalamaja kant Soomani sõnul hoopis masu ajal. Just majanduskriisi aastatel sai populaarseks nn öko-mõtteviis. Kalamaja sobis selle mõttelaadiga – oma aed ja oma küte, second-hand-mööbel ning teise ringi rõivad. Kõik, kes tahtsid olla trendikad, ostsid korteri Kalamajja.
“Aga kui meie 2004. aastal otsustasime Kalamajja kolida, siis polnud see kaugeltki popp kant. Nii mõnelgi tuttaval vajus sellest kuuldes suu lahti,” meenutab Võigemast. “Siis polnud siin mingeid mõnusaid kohvikuid nagu praegu. Majad ja aiad polnud nii korras kui nüüdsel ajal. Tuleb tunnistada, et hilisõhtul pimedas vanalinnast jala koju tulles oli ikka kõhe. Mul oli varem komme lugeda kokku kõik süstlad, mida teel koju tänaval maas vedelemas nägin. Alati leidsin. Vahel kümmekond või rohkemgi. Aga samas, eks kinnisvarahinnad olid siis siin kordades-kordades odavamad,” meenutab Võigemast.
Kinnisvaraportaalidest viimase kümne aasta hinnastatistikat jälgides selgub, et praegu on Kalamajas kinnisvara ruutmeetri hind keskmiselt vähemalt kolm korda kõrgem kui kümme aastat tagasi. Üksikjuhtumite puhul võib rääkida ka kuni kümnekordsest hinnavahest.
“11 aastat olen elanud Kalamajas, olin siin esimesi, kes soklikorrusele elamise ehitas. Inimesed käisid mööda, näitasid näpuga – näe, üks loll elab päris keldris.”
Kes nii räägib? Ei, mitte Eesti kõige mõjukam allilmategelane ega riigi rahandusminister, kellega kunagi koos sattusime Kalma sauna kuulsal laval hüva leili võtma.
Öeldakse ju, et saunas tiitleid ei tunta, kõik on võrdsed. Aga et kohe nii, samal lavaastmel ajakirjanik ministri ja mafiooso vahel, see tundus veidi veider.
Ütleks, et midagi Kalamajale iseloomulikku. Näiteks ajaloolane Robert Nerman, kes Kalamaja linnaosa lugu põhjalikult uurinud ning infokillud mõnusaks raamatukski vorminud, teab rääkida, et enne sõda võisid mõnes Kalamaja majas elada koos nii kõrge sõjaväelane kui kojamees. Kalamajas elasid nii vabrikutöölised, ministrid kui ka kultuuritegelased. Seisusevahesid, mida võis teistes linnaosades märgata, Kalamajas nii selgelt tunda polevat olnud.
Ja legendaarne laulumees Artur Rinne, kes oli ju samuti Kalamaja mehi, käis, nagu kõik teised selle kandi inimesed, regulaarselt Kalma saunas pesemas. Seisis järjekorras, nagu teisedki, kuni lõpuks sisse pääses. Seda mäletab parlamendi liige Eiki Nestor, kes 30 aastat oma elust Kalamajas ülipisikeses Köie tänava korteris elas.
Mul kipub Nestori jutu peale silme ette pilt, kuidas Artur Kalma sauna järjekorras laulu lahti lööb: “Noorusra’al kolm lille noppisin…”
“Ei, no mine nüüd. Ega Rinne saunasabas muidugi ei laulnud, aga juttu sai temaga ikka räägitud.”
Ei saa ka Nestorilt jätta küsimata, milline muusikastiil väljendaks Kalamaja vaimu kõige täpsemalt.
“See oleks bluus,” ütleb ta. “Mõni Jimi Hendrixi esitatud bluus.” “Miks?” “Mu meelest on Kalamajas, olenemata aastaajast, alati sügis. Ja bluus on sügise muusika,” selgitab rahvasaadik. Olen nõus.
Aga Kalma saun, mis avati 1928, on vanim tänase päevani töötav avalik saun. Üks neist Kalamaja energiapunktidest, mille külastamine oleks põhimõtteliselt kohustuslik, kui päris elu rütmid ning päris inimeste jutud huvi pakuvad. “Just siin tunnen ma tõelist Tallinna,” sõnab punetava näoga Ülo puhtas vene keeles. Eesti keelest ei tea eesti mees Ülo sõnagi. Ta sündis Siberis Tomski kandis, elas ja töötas seal. Nüüd on ta esiisade maal tagasi (Ülo perekond lahkus siit esimese maailmasõja eel), käib saunas ja kiidab Eesti … ilma.
“Tegelikult on see täitsa õige jutt,” ütleb muusik ja näitleja Harry Kõrvits. “Kalamajas on õiget Tallinna hõngu.” Aastaid tagasi ta elas Kalamajas. Aga kolis umbes 15 aasta eest minema kindla veendumusega, et iial Kalamajja ei naase. “Toona oli Kalamajas väga palju vargusi. 90. aastad oli karm aeg. Majad põlesid tihti. Kogu aeg oli mingi pinge õhus,” meenutab ta.
Ja nüüd, see tähendab umbes aasta tagasi, kolis Kõrvits uuesti Kalamajja. “Mis siin salata, olukord on teine. Kant on kõvasti muutunud. On tunda noorte inimeste energiat ning tegutsemise rõõmu. Mõnus.”
Ah jaa, see mees, kes eespool oma soklikorruse korterist rääkis, on kuulsa ugri-metal’it viljeleva bändi Metsatöll ninamees Marko Atso. Mehe elamine Vabriku tänaval on muidugi tibens. Keldrikorrusega on tänaseks kokku ehitatud ka üks esimese korruse korter. Kõik mugavused ja värgid. Marko on kuldsete kätega mees. Tegi endale toreda apartemendi ja on nii mõnelgi teisel Kalamajas aidanud elamist remontida. “Tegelikult on sellistes vanades majades lausa lust remonti teha. Võtad vana värvi või krohvikihi rauh! maha, seal all, ossaa, punastest tellistest korstnajalg või mõnus vana palksein.” “Kas leidsid midagi põnevat kah, kui keldrit elamiseks tühjendasid?” “Suure hunniku kanakonte. Ja kipsist Lydia Koidula pea,” vastab ta. “Ei teagi, miks see pea sinna oli peidetud.” “Marko, kui Kalamaja oleks muusika, siis mis stiilis muusika see oleks? Kas mingi äkilisem rock’n’roll,” ei saa ma jätta küsimata. Kalamaja ju pole selline lääge piparkoogilinn. Siin leidub äärmusi. Meenub, et J.M.K.E-l on lugu “Intermetso #3 (Kalamaja)”. Atso tõmbab sigaretist sügava mahvi, hingab pika suitsujoa välja ning teatab: “Bluus. Kalamaja on täitsa kindlalt mõnus ja rahulik bluus. See on ju Tallinna kõige rahulikum kant. Olen alati teadnud, et see kant läheb hinda. Täpselt nagu ei elaks linnas, aga tegelikult oled päris kesklinnas. Suur luksus.”
Astun Atso juurest välja. Kõigepealt kool. Kool nagu kompu, ehitatud 1915. Kalamaja põhikool, mis kunagi oli pigem eduedetabelite tagumises otsas, ent nüüd on pidevalt taset tõstnud.
Aga koolimaja taga seisab nagu suur ja vaikiv koloss keset Kalamaja Salme kultuurikeskus. Natuke liiga suur selle paiga jaoks. Justkui vales kohas, kui hinnata kultuurimaja upsakat arhitektuurilist joont rahulike puumajade seltsis. Venkuajal oli see kommunist Jaan Tombi nimeline kultuurimaja, ehitatud 1965. aastal.
Nõukaajal tegutses seal aastaid Noorsooteater (tänane Linnateater). “See oli kohalike inimeste jaoks ikkagi ülioluline, et teater nii mõnusalt lähedal oli,” räägib Nestor. “Ja Tombi kulta oli siiski linnas üks neid väheseid kohti, kus toimusid nädalavahetuseti regulaarselt tantsuõhtud.”
Aga Leelo kohvik? Salme kultuurikeskuse, see tähendab, toona Tombi-nimelise kultuurimaja ühest küljest viis salapärane uks Leelo kohvikusse. Ega Kalamajas palju selliseid kohti ei olnud, kus vähe pidulikumal kombel napsi sai võtta. See oli tõeline tõmbekeskus.
“Minu jaoks Leelo kohvik nii tugev tõmbekeskus siiski polnud. Eelistasin Salme kohvikut Vana-Kalamaja tänaval,” meenutab Nestor. “Kusjuures naljakas oli see, et kui sinna mindi, öeldi ikka – lähme Salme juurde.”
Jah, nõukaajal oli Kalamaja söögi- ja joogikohtade poolest hõre paik. “Aga keskajal oli Kalamajas 17 kõrtsi,” teab Robert Nerman. “Tallinna linna müüride vahel pandi õhtul kell kaheksa kõrtsid kinni. Rahvas kõndis siis lähimasse eeslinna, Kalamajja edasi. Hiljemgi oli Kalamajas kõrtse rohkelt. Mis need kuulsamad olidki… Laksu kõrts ja Karu kõrts.”
Mere ja sadamate lähedus oli Kalamaja lustieluks hea pinnas. Keegi on maininud, et seal leidus omal ajal ka rohkelt pordumaju. “Ei tea, minu teada olid need majad pigem mujal,” meenutab Nerman. “Ma pole ka sellest kuulnud,” märgib poliitik Jaak Juske, kes Tallinna ajaloolisi linnajagusid põhjalikult uurinud. Nerman räägib, et umbes seal, kus täna lookleb kultuurikilomeeter, asus kunagi köiepunumistöökoda. Selle järgi sai tee nimeks Reeperbahn. Reeperbahn on teadagi kuulus punaste laternate tänav Hamburgis. Võib-olla sellest tulenesid ekslikud kuuldused linnaosa kahtlasest kuulsusest.
Aga Juskele meenub ajalooline seik, et üks omaaegne doktor olla linnale kinkinud maatüki, kusagil seal, kus täna on Balti jaama turg, ning soovinud, et linn rajaks kingitud maalapile varjusurnute kodu. Asutus rajatigi, aga varjusurnuid polnud võtta. Kuulduste kohaselt leidnud perenaine majale vähe lõbusama rakenduse.
2000. aastal pakkus ärimees Viljar Jaamu, et oleks hea idee seadustada Eestis prostitutsioon ning nn punaste laternate tänav võiks asuda just (Kalamajas) Soo tänaval, mitte Tatari tänaval, mida pakkus ta mõttekaaslane Ivar Virkus, toonane Tallinna abilinnapea. Pordutänavat Soo tänavast ei saanud. Kalamaja puhkes teistviisi õide. “Just hiljuti, kui toimusid Kalamaja päevad, jalutasin vanas kodukandis. Võrreldes selle ajaga, kui mina Kalamajas elasin, on see ikka nagu öö ja päev,” ütleb Nestor.
“Sattusin üle pika aja Kalamajja, kui tegin seal linnarahvale ekskursiooni. Ma kaotasin mõneks ajaks kõnevõime, kui neid ilusaid kordatehtud maju ning korrastatud aedu nägin,” märgib Nerman.
Juske ütleb, et tänavu on just õige aeg ajaloolises mõttes Kalamajast rääkida. Täpselt 160 aastat tagasi sai alguse linnajao uuem ajalugu. Vana ajalooline eeslinn hävitati 1854. aastal, toonase kuberneri käsul, kui Krimmi sõja aegu sattus Tallinna lahte reidile Inglise laevastik. Kalamaja lammutati maha, aga inglased ei tulnudki maale. Ent kui aastaid hiljem tekkis Balti vaksal ning seejärel suured tehased, Balti manufaktuur, Volta ning Franz Krulli tehas, sai linnaosa areng uue võimsa hoo. Selle peale mõeldes tuleb meelde briti telesarja “Hercule Poirot” algustiitreid saatev meloodia, kuigi see ei tohiks Kalamajaga sugugi sobida. Siinne sound on bluus.
Mõne lausega Kalamaja ajaloost
■Esimesed kirjalikud viited Kalamaja piirkonnale pärinevad aastast 1374. Ajaloolaste andmeil tekkis alaline asustus Kalamajja 13. sajandi keskpaiku.
■Legendi kohaselt sai linnaosa oma nime kohaliku naise Kala-Mai järgi, kes olnud teistest veidi jõukam ning andnud kitsikuses vaevlevatele kaaskodanikele kala. Teise legendi järgi olevat Kalamaja vanimate elanike perenimed olnud Tursk, Räim ja Haug.
■1527. aasta rahvaloenduse järgi oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist ning 17 kõrtsi.
■Enamik Kalamaja praeguseni säilinud hoonestikust rajati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
■1930ndatel ehitati kahe- ja kolmekorruselisi kivist trepikojaga puitelamuid ning suuremaid kivimaju, mis ilmestavad ka tänast Kalamaja tänavapilti.
Allikas: Robert Nerman
Kulinaarne pillerkaar Kalamajas
Kui vanalinn ja sealsed eeskätt turistide teenindamisele orienteeritud rohked toidukohad välja arvata, on ilmselt Kalamaja kõige tihedamalt toidukohtadega asustatud linnaosa pealinnas. Miks mitte tutvuda selle suurepärase kandiga selliselt, et puhkepausid veedad mõnes toredas söögi-joogikohas? Sissejuhatava napsi, kohvi ja suupiste võiks võtta Kopli tänaval Telliskivi trammipeatuse juures asuvas suurepärases Boheemi kohvikus, mida tuleks pidada uue aja Kalamaja kohvikukultuuri teerajajaks. Meeldiv Topsi baar Soo tänaval on täpselt see koht, kus teha mõningase jalutuskäigu järel järgmine naps. Argipäeva lõunal võib jalutada sealt edasi Tööstuse tänavale, et süüa proletaarset lõunat lihtsas ja soodsas bistroos vana Volta tehase vastas. Aga kui hing tahab peenemat, tuleks jalutada näiteks Suur-Patarei ja Võrgu tänava suunda, kus asuvad oivaline kohvik Moon ning eksootiline Cha Dao. Või siis, miks mitte, kõndida mõnusalt Niine tänavale, kus asub tore kohvik Sesoon. Kulinaarse Kalamaja epitsenter asub teadagi Telliskivi uulitsal Kalamaja ja Pelgulinna piiril endise rongidepoo ja elektroonikatehase territooriumil ehk siis Telliskivi loomelinnaku aladel: F-hoone, Pudel, Kukeke, Reval café, kunstipuhvet Homeart ning veinibaar Pokaal… kes neid kõiki kiita jõuab. Kuuldavasti plaanitakse sealkandis avada veel üks suurem Skandinaavia aktsendiga söögikoht-galerii. Vaevalt jääb see viimaseks uueks toidumajaks Telliskivis.
Ent kui hing tahab väikest slaavilitakat (aga seesugused tahtmised tulevad ju vahel vägisi peale), võib külastada Kopli tänava lokaali Kolm Lõvi või siis häda korral Balti vaksali tšeburekisööklat. Suhteliselt talutava Kaukaasia-paugu saab aga kätte Leila šašlõkibaarist.
Raul Ranne
