Nädala album: Muinasjutud kitarriga

Kalle Vilpuu “Silver Lining”
(Guitar Laboratory)

Pärast aastaid esiplaanilt veidi vasemal jõudis kitarrist Kalle Vilpuu (Seitsmes Meel, Ultima Thule) esimese sooloplaadini. Eufooria ja elevus on välja teenitud, mõned probleemid muidugi ka. Ei midagi väga tõsist – seda mitte –, aga väike huvide konflikt on siin plaadil olemas. Ehk siis – kas minna oma kompositsiooniliste ambitsioonide teed või usaldada pillimeheinstinkte? Heliloojana riivab Vilpuu (eeskätt) kerge folk-looriga progressiivroki erinevaid harusid ja jõuab kõikuvate tulemusteni. Ülekomponeeritud avalugu “Anomalies” on minu jaoks omaenese võimalustest justkui krambis ega saa korralikult liikuma. Plaadi tagaosas on seevastu “The Touch Of Angel” meie vastu natuke aega kena ning ei lahene õieti kuidagi. Palju parem on pastoraalse flöödimeloodiaga “Forgiven”, mille paatose keeravad küsivalt sissepoole hästivalitud varjundid ja vibratsioonid, nagu Vilpuu hääle üksikud fraasid ja Indrek Kruusimaa flamenkokitarr. Tämbrite potentsiaalne küllus kestaks samas kõrvus hoopis kauem, kui produktsioon oleks siin (ja mujal plaadil) saanud peenem ja teravam.

Kuid näib, et oma plaadilgi on Vilpuu eeskätt kitarrimängija ja muidugi vajab ta ka sooloformaadis enese muusikaliseks väljasirutamiseks teisi muusikuid. Eeskätt kaks nime kerkivad esile – basskitarrist Henno Kelp ja trummar Andrus Lillepea lubavad tal jala tugevale vundamendile toetada ning liikuda täpselt ja turvaliselt raamitud pinnal. “Industrial No. 4”, virtuoosse klahvpillitrilleriga “In The Back Of My Head” ja orientaalse koloriidiga “The Aliens (Have Landed)” on sissejuhatuseks päris head näited. Vilpuu on selline kitarrist, kes oma heliallikaid müstifitseerima ei kaldu – tema viis soolosid üles ehitada on hästi jälgitav, parasjagu niipalju üllatav, et etteaimatavused varjule petta. Silmist ei kaota me teda siinpool kõlareid kunagi ja kui öelda, et selle muusika saatel võib “õhukitarri” mängida, siis on öeldud kui mitte kõik, siis ometi nii mõndagi. 6/10