Tänu sellisele kontekstile on Amy Tanil võimalik käsitleda kõrvuti erinevaid teemasid. Esile kerkib – kasutades Imbi Paju määratlust – tõrjutud mälestuste motiiv. Ajaloo pöördepunktid puudutavad inimesi isiklikult ning tavaliselt pole need puudutused pehmed. Üks võimalus juhtunuga kohaneda on vaikida, toimunut unustamisega pehmendada. Ehkki aeg ei lahjenda ränkade sündmuste mõju, võib see muuta ellujäämise tähendust.

Kindlasti on “Köögijumala naine” raamat neile, kes otsivad lugudest selgelt teadvustatud naisvaatepunkti. Tani romaanis muutub naiste elu sõjast ja vastuoludest puretud Hiinas eriti keeruliseks konfutsionalistliku pärandi tõttu ja tingitult kombestikust, mis jätab üsna vähe liikumis- ja hingamisruumi. Selline olukord annab Winniele põhjuse öelda, et “olin kahekümne seitsme aastane ja tahtsin juba unustada kõike, mis mu elus oli juhtunud”.

Winnie kannatused võimaldavad Tanil aga uurida laiemaltki ebaõigluse olemust, tuletada meelde, et suurim probleem pole mitte ühe inimese ebaõiglus, vaid see, kui sada inimest ei oska, ei julge või ei taha olla õiglased. Ebaõiglust kehastab romaanis mees nimega Wen Fu, kes on arg, teesklev, rumal, ihar, truudusetu, tänamatu, egoistlik, ahne; mees, kes on tugev ainult endast nõrgematega ja süüdistab teisi asjades, milles on süüdi ta ise; inimene, kes suudab endale meeldida ainult teisi inimesi alandades. Ta on peaaegu liiga halb, et tõsi olla. Aga ehk tahabki Tan sellise tegelaskuju kaudu uurida, mil määral on ebaõiglus üksikisiku enda teha ning mil määral on see n-ö ette antud, ühiskondlikesse suhetesse ja kokkulepetesse sisse kirjutatud.

Raamatus kirjeldatavaid kohutavaid sündmusi mahendab peategelase hoiak, võime iseenda õiglustunnet mitte reeta. Rääkimata tabavatest õpetussõnadest, mis sobiksid meile kõigile: “Usun, et nad vaatasid mulle alt üles, sest mina ei vaadanud neile ülevalt alla.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid