Kelgukoertega kelgutama!
yui-linkKelgukoertega on vastupidi – nemad tunnevad tõelisest talvest siirast rõõmu. Mida külmem ilm ja mida paksem lumi, seda enam looma silmad säravad. See on nende aastaaeg, mil nad saavad teha kõike seda, milleks nad inimeste poolt aretatud on – aidata inimesel külmades oludes läbida pikki vahemaid.
Ennemuistsel ajal oli koerarakend polaaraladel pea ainus liikumisvõimalus. Vedamiseks aretatud koeratõugudel (nt alaska malamuut, siberi husky, alaska husky, grööni koer, samojeedi koer jt) on vedamistung ning töötahe tõule iseloomulikud omadused. Koer peaks saama teha seda, mille jaoks ta aretatud on (jahikoer käia jahil, kelgukoer tegeleda vedamisega jne).
Koerarakendisõit on kindlate reeglitega omaette spordiala (nagu näiteks hobuste ratsutamine) ning peetakse suuremaid ja väiksemaid võistlusi. Selle ala fänne on ka Eestis.
„Meil on rakendisport alles lapsekingades,” teab harrastajaid ja võistlejaid toetava Kuuksaare Sled Dog Teami asutaja ja juht Heinrich Lukk, kuid õnneks suureneb selle ala harrastajate arv iga aastaga. Järjest enam küsitakse Kuuksaare kenneli omanikelt Ulvi ja Heinrich Lukkilt nõu, kuidas kelgukoera õigesti pidada ja õpetada ning millist varustust rakendamisel kasutada.
„Põhimõtteliselt võib kelgu ette rakendada mistahes koera, kes suudab ja soovib seda vedada,” teab Heinrich. Alustuseks tuleb looma harjutada veorakmetega ning siis juba veovöö ja -liiniga. Ilmselt on paljud Mukid ja Pontud kunagi kelku või väiksemat käru vedada proovinud, ent kui tahta hästi töötavat suuremat koerarakendit, et käia pikematel retkedel ja kelgukoeraspordi võistlustel, tuleb alustada headest koertest ja heast inventarist.
Ulvi ja Heinrich jõudsid kelgukoerteni kuus aastat tagasi, kui perre võeti kaks alaska malamuudi kutsikat. Nüüdseks on kennelis iga päev koos treeninglaagrisse või hoiule toodud koertega sageli 8–12 kelgukoera.
Treeninguteks ja kelgukoeraretkedeks kasutatakse lisaks ümbruskonna metsadele ka Järvselja metsaala ning selle vahele jäävaid Emajõe-Suursoo järvi ja jõgesid. Piisavate miinuskraadide korral on üheks põhiliseks liikumisteeks Ahja jõgi. Selleni viib Ulvi ja Heinrichi koduõuelt kraav ja kena käänuline oja, millel kiire rakendisõit rakendijuhti esimestest hetkedest alates proovile paneb.
Õpipoisist nõustajaks
Esimesi malamuute võttes ei osanud Ulvi ja Heinrich arvatagi, et sellest võiks kunagi saada nende elustiil. Praeguseks on Kuuksaare kenneli kasvandikke üle Eesti ning enamik neist harrastab vähemal või suuremal määral ka kelgukoerasporti. „Pole ju mõtet võtta koera lihtsalt selleks, et teda näiteks koduõuele ketti panna ja ta sinna unustadagi, aastateks,” ei mõista Ulvi Eestis levinud koerapidamistava. „Palju lõbusam on harrastada ühist asja koos. Üksi metsas jooksmas või suusatamas käia on ju ka tore, kuid koos koerte ja mõttekaaslastega veelgi vahvam.”
Koerte ja rakenditega on kaasatud neljaaastane poeg Ulric, kes aitab koeri toita ning on kelgul kaasas ka pikematel treeningutel või retkedel. Eriti meeldib talle joosta koerakrossi kenneli noorima kasvandiku, äsja Norrast toodud kolmekuise kutsikapreili Chilliga. Igaühele tema võimete ja kaalukategooria järgi.
„Enne esimest koera ei teadnud me koerandusest eriti midagi,” tunnistavad praegused kelgukoerte hingeelu tundjad Ulvi ja Heinrich. Küsiti nõu kasvatajatelt, loeti virnade kaupa raamatuid, otsiti teadmisi internetist. Nüüd korraldavad nad ise õppepäevi, treenivad peale enda koerte ka teiste omi, nõustavad omanikke ning võtavad loomi hoiule ja personaalsetesse treeninglaagritesse. Lisaks hakkasid nad maale tooma eeskätt kelgukoertele sobivat toitu, sest Balti riikides seni saadaolevad polnud piisavalt head. Ulvi osavate näppude all valmivad uhked ja praktilised Kuuksaare logoga rakmed, veovööd ja muu kelgukoerte varustus, mida eksporditakse ka lähiriikidesse. Kui vähegi võimalik, võetakse osa igast lähipiirkonna võistlusest, mida pole just ülearu palju.
Eelmisel hooajal saavutati Balti karikavõistluste koondarvestuses kahe koera tõukeratta klassis (DS2NB) kolmas koht, olles ühtlasi selle võistlusklassi parim Baltimaade rakend. Aasta tagasi võitis Ulvi kahe koera kelguklassis (Sp2NB) Otepääl toimunud rahvusvahelise kelgukoeraspordi võistluse, möödunud kevadel aga endalegi ootamatult koerte luitekrossi. Kahte koera, Hatut ja Himmut, pärjati heade tulemuste eest mullu tiitliga „Aasta rakend 2012”.
Treenitakse nii lihaseid kui ka aju
Rakendispordis ei tule head tulemused üleöö, edu saavutamiseks peab tegema järjekindlalt tööd nii enda kui ka koertega iga päev. „Kutsikaeast alates tegeletakse eeskätt mentaalse treeninguga, mis koera füüsise arenedes ja õpitut omandades asendub järk-järgult füüsilise koormusega. Hea kelgukoer peab saama hästi läbi nii inimeste kui ka teiste koertega ning olema hea veotahtega,” räägib rakendijuht ja treener Heinrich.
„Kui ma koertele rakmetega lähenen, lähevad neil silmad põlema – igaüks loodab, et tullakse just tema juurde ning et teda ei jäeta maha, kui teised saavad treenima minna,” valgustab Ulvi koerte hingeelu. Kui mõnel hakkab veotahe langema, tõstab kõige paremini motivatsiooni see, kui teda treeningutele ei võeta, ent ta näeb teisi trenni minemas.
Rakendisse panekul peab kelgujuht ehk inimene oskama hinnata koerte omavahelist läbisaamist ja teadma potentsiaali, kes milleks võimeline on, ning vastavalt sellele nad rakendisse paigutama. Seal peavad kõik käituma ühtse meeskonnana: tuleb unustada varasemad erimeelsused ega tohi lasta end eksitada raja äärde uudistama tulnud metskitsest või rebasest või reageerida mööduva koerarakendi peale.
„See on terve teadus, kellega, keda ja kelle järele kokku panna,” teab Ulvi ning räägib koerte iseloomudest, tööoskustest ja nn sisemisest tulest, mis peab ühel rakendikoeral kindlasti olema. On ka selliseid loomi, kes ei suudagi tiimis töötada, mõni ei sobi mõne teise koeraga jne.
„Erinevalt koertenäitusest on võistlus äärmiselt objektiivne ning tulemused mõõdetavad ja selged. Näitusel selgub parim isend paljuski kohtuniku subjektiivsest hinnangust – kahel järjestikusel päeval võib loom saada kohtunike käest absoluutselt vastupidise tulemuse, kuigi ta ei saa ju ühe päevaga väga muutuda,” teab Heinrich. Sellest arvamusest hoolimata ehivad ühe toa seina näitustelt võidetud rosetid ja karikad – tõestamaks, et hea töökoer võib olla ka heade tõuomadustega.
Talv on tegudeks, suvi puhkuseks
Võistlusi toimub aasta ringi, kuid põhiline treeningaeg kestab jahedamatel kuudel. „Maist juulini on meil puhkus,” räägib Heinrich kelgukoerte elukorraldusest. Pikki treeninguid ei ole, kuid mõõdukat vormishoidmist tehakse ikka.
Augustikuus, kui temperatuur langeb öösel alla 10 kraadi, alustatakse varahommikul kergemate treeningutega. Sügise lõpus ja talvel läbivad koerad nädalas ligikaudu 80–100 km.
„Malamuutidel on paks karv. Kui sooja on üle 12 kraadi, ei saa pikki treeninguid teha, sest tekib ülekuumenemise oht. Kui temperatuur on +5 kraadi või vähem, muutuvad koerad palju erksamaks,” teab Heinrich. Paksu lume korral eelistavad tihti loomad magada kuudi asemel hanges.
Sprindivõistlusi peetakse talvel kelgu-, suusataja- ja pulkaveos. Pulkastiili rakend koosneb ühest või mitmest koerast ja raskusest (sõltuvalt loomade arvust 50–70 protsenti koerte massist), mida koer veab, ning suusatajast, kes on ühendatud raskusega. Lumeta ajal võisteldakse koerakrossis, jalgratta- ja tõukerattaveos (üks koer on kinnitatud veoliiniga võistleja või veovahendi külge), samuti tõukerattaveos kahe koeraga ning käruveos nelja või kuue koeraga.
Kesk- ja pikamaavõistlusi peetakse talvel enamasti kelgurakenditega. Pikimad võistlused ulatuvad kuni 1900 km-ni (Iditarod, Alaska) ning kestavad nädalaid. Rohkem infot nii kelgukoerte kui ka rakendispordi kohta leiab kenneli kodulehelt www.alaskamalamuut.ee.
