Maria Ulfsak-Šeripova soovitab: “Mitte keegi peale sinu”
Lühifilm on nõudlik žanr, sest nõuab ideaalis mõtte kontsentreerimist, head puänti ja soovitatavalt ka elegantset vormistust. Eestis on lühikas reeglina algajate režissööride proovitöö – kui selle enam-vähem tasemel tehtud saad, võid hakata täispikast unistama. Ilma seda n-ö tuleproovi läbimata tavaliselt pika filmi raha ei anta, ükskõik kui tugeva projektiga autor lauale ei lajata, ja kogenud lavastajad teevad käe soojas hoidmiseks lühikaid üliharva. Kuigi võiks.
“Mitte keegi peale sinu” annab ülevaate noore kino hetkeseisust ja teemadest, mis paistavad just nüüd ja praegu autoreil südamel olevat. Üldistades näivad kolm keskset valupunkti olevat üksildus, eestlaste-venelaste suhted ning põlvkondadevahelised vastuolud.
Siinkohal tooksin ruumipuuduse tõttu kuuest filmist esile kolm, mis esmasel tutvumisel rohkem silma jäid. Janno Jürgensi “Distants” on tegelikult ju juba vanem film (valmis 2012) ja tänaseks oma eduka festivaliringi lõpetanud ning Eestile hulganisti au ja kuulsust toonud. Must-valge väljapeetud esteetikaga lugu räägib isa-poja pingelistest suhetest, leiab suuremas osas aset udusel merel ja on tehniliselt väga osavalt teostatud. Samuti ei saa mainimata jätta Kaur Koka lühimängufilmi “Olga”. Visuaalselt muljetavaldav film leiab aset lõppematus lumesajus, mida parklavalvur Olga sisyphoslikult ära puhastada püüab. Üksildane naine muudkui ootab oma tütart ja lükkab lund, kuni tema kannatus lõpuks katkeb.
Triin Ruumeti “Tupsu” tegevus toimub 1990ndate esimeses pooles, täpsemalt Estonia hukule järgnenud varahommikul, mil kaks mitte just kõige terasemat pätti peavad kuritööga ühele poole saama. Ruumeti kirglik armastus 90ndate vastu on muljetavaldav – kõik on viimse detailini paigas. Samas on ta ahvatlevast võimalusest asi totaalselt üle võlli keerata hoidunud ning lahendanud filmi maitseka ja ka sisukana.
Tallinn – Artis, Sõprus
