Nädala raamat: Meie igapäevast mitmiktaju anna meile tänapäev
Valdur Mikita “Lingvistiline mets”
Grenader, 2013. 237 lk.
Võib julgelt väita, et läinud aasta kõige tähtsama raamatu kirjutas semiootikust bioloog või bioloogist semiootik Valdur Mikita. Mõne aja pärast söandan vist juba öelda, et “Lingvistiline mets” on ka selle kümnendi olulisim teos. Ja nõnda edasi. Lühidalt kokku võttes – Mikita metsikut mõtlemist ei saa peaaegu ühegi teise raamatuga võrrelda, sest juba tema mõtlemise enda kirjeldamine on raske ülesanne.
Muide, autori enda arvates võtab tabamatutele nähtustele füüsilise kuju andmine neilt õige võlu ära ning õiged sünesteedid ei taha oma maailmataju üldse sõnade abil selgitada. Sellegipoolest on Mikita lingvistilised püüdlused siiski väga ilusad. Nimelt on ta eriskummalisel moel saanud hakkama millegagi, mis siiani ilmvõimatuna tundus, seletades semiootika olemust nii, et ka lihtinimene sellest aru saab. Kuidas valada taju ja tunne materiaalsesse vormi?
“Lingvistilisel metsal” on keeruline ideestik ja struktuur, ent see on justkui teoreetiline taust paljudele hiljuti avaldatud eestikeelsetele autobiograafiliste sugemetega teostele. Viivi Luige “Seitsmes rahukevad” ilmus küll juba aastakümneid tagasi, kuid seal kirjeldatud maastikud ja metsad ning eelkõige autori eriline viis neid tajuda on nagu Mikita sünesteesia eelkäija. Uuemal ajal mitmiktaju süveneb – Lauri Sommeri kohamälu ilmneb nii tema proosas kui luules ega vaja pikemat selgitust, rääkimata Kristiina Ehini “Paleontoloogi päevaraamatust”, kus saab sünesteesiat juba käega katsuda. Näib, et isegi kui tegemist ei ole ainult looduskirjeldustega, on lapsepõlv ja sellest kirjutamine igati mitmiktajuline kogemus.
Ent Valdur Mikita toob sünesteesia taas olevikku. Tema järgi on meie igapäevane tegelikkus üks suur “mitmiktajula”, ehkki me ei kipu seda eriti märkama. Kui hetk või mulje algosakesteks lahti harutada, võib tähelepanelik vaatleja-kogeja märgata midagi sellist, mis viib meid enestest märksa kaugemale. Kuid oma hingemetsa ära eksimist ei tasu karta, eriti kui see rännak suunab inimese tema ürgolemuse juurde tagasi.
Julgen arvata, et “Lingvistiline mets” ei kirjuta lahti ainult eestlase metsistunud siseilma, nagu Mikita ise väidab, vaid teeb üldistusi nii märksa väiksemal, üldinimlikul kui ka suuremal ehk ühiskondlikul tasandil. Mikromaailmas üritab Mikita inimese eelkõige iseendaga ära lepitada, sünesteesia kaudu kadunud tükid uuesti ühendada; makroväli aga liidab inimkonna taas loodusega.
Ning nagu Valdur Mikita ise märgib: “Hea raamat on nagu lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud. Seal ilma seinteta ruumis meeldiks mulle vaikides seista ja kuulatada, kuidas rooste närib jalgratta lenkstangi. Hea raamat võiks olla selline, mis esmalt rikub lugeja ning seejärel lunastab” (lk 7).
