Nädala albumid: Rahustavat ja õdusat bassimassaaži

Rajaleidja “II” (Väli)
Joel Tammik “Leiud kajast” (Väli)

Muusika kõnepruugis on sõnal “tapeet” halvustav tähendus. Selle sõnaga märgitakse peamiselt muusikat, mis võib kuskil taustal mängida, ega ta otseselt ei sega, aga kuulama ka ei kutsu. Halvemal juhul tähistatakse sõnaga “tapeet” muusikat, mis ei olegi mõeldud kuulamiseks – üksnes kuskil eemal asuva ebamäärase pinna katteks.

Minu meelest on muusikaline tapeet täpselt sama oluline nagu tapeet tapeet. Reeglina valib inimene kaunistavat katet seintele ikka väga hoolikalt ja põhjalikult. Sarnase põhjalikkusega tuleb tuppa valida ka helidisain. See ei saa ju olla juhuslik ja talutav, vaid ainult selline, mis meelepärast idülli loob.

Kui muusikat intensiivselt kuulata ei saa – kui on toas muid askeldamisi –, siis märkan, et kujundan olemist just muusikaga. Ja Joel Tammiku kaks uut plaati, üks siis nime Rajaleidja all, on suurepärased miljööloojad. “II” techno rütmis ja voogudes, “Leiud kajast” aga ambient’sem elektroonika, põhinevad mõlemad dub’i pulseerivatel ja ruumitäitvatel bassipatjadel. Tammiku sumedad ja jämedad helid (parimale dub-techno’le omaselt hiilivad tema bassisaundid kuskil selja taga ja masseerivad kukalt) sobivad mu tuppa ja mu hingele. Niisamuti need kujumuutvad sopikesed, pildid, salakäigud ja labürindid, mida tema muusika vaimusilmas esile kutsub. Mitte miski ei ründa, kõik on rahulik ja rahustav.

Suurepärastest kujunduselemendi omadustest rääkinuna tuleb rõhutada, et nii “II” kui “Leiud kajast” täidab pinevusega ka intensiivse kuulamise: kõrvaklapid peas, silmad kinni.

Viimase aastaringi sees valminud deep house’i sammuga Rajaleidja materjal on staatilisem. Justkui selge sihiga pikad koridorid, milles uudistades on võimalik end erinevate helide külge haakida. Ei pea kartma, et pealmistes ja tagumistes kihistustes toimuv liiga kiiresti selgeks saab – alati mediteerivas olekus, olenemata sellest, et paiguti paistab luubi alt acid’ile lähedasem tige funk, paiguti jälle ladus amfiibsõit vee all ja džunglis, koos kogu floora ja faunaga. Linnukesed, majakad, mulinad, hüpnootilised pumbad, rauakolina kaja, teate küll.

“Leiud kajast” – lood on valminud aastatel 2003–2004 (juba kümme aastat tagasi, näitab kõrgem matemaatika) ja üle võõbatud kahe aasta eest – on liikuvam ja püsimatum muusika, olgugi et neist kahest see ambient-plaat. Mustrid moodustuvad, aga nad pole nii sümmeetrilised. Kõrgsageduse prõginad ja elektrikrõpsud loovad aeg-ajalt iseseisvaid rütmikooslusi, võnked harmooniate järjestuses ja bassi ootamatum liikumine, kõik see teeb kokku pisut rahutuma pinnase…

…ja tegelikult ka sündmusrikkama ja huvitavama. Selles, et “Leiud kajast” mulle põnevam tundub, ei näe ma siiski põhjust, miks valida Joel Tammiku plaatidest üks ja teist mitte. Üldine õhustik ja kõlade iseloom on sarnane ja muudab voolavaks nii ümbritsevat kui sisemist. “II” 8/10 ja “Leiud kajast” 9/10