Leili ajava arhitektuuriga saun

Karin Paulus pesi uuenduskuuri läbi teinud Raua saunas vana aasta viimasel päeval möödaniku maha.

Hilissügisel taas täies mahus tööle hakanud Tallinna Raua (Nõukogude ajal Gogoli) tänava saun nägi viimastel aastatel välja kui üks paras urgas, millele kahtlased putkad olid nagu satikad selga roninud ning kus kodutud kord aastas puhtaks pesti. Kurbusega vaatasin lapsepõlvepaiga Untergang’i, meenutades aegu, kui kivist pinki pidi kuuma veega ikka üle uhtuma, ning seda, kui tore oli tunnisauna vannis mulistada ja pärast hügieeni kaalutlustel ajalehtedega kaetud lamamistoolil Baikalit rüübata.

Arhitektide Siiri Vallneri ja Indrek Peili abiga on saun taastulnud moodsa ja meeldivana, kohana, mis on kiiresti muutunud linna kõige popimaks kümbluspaigaks. Priima on siin kogu keskkond, alates mõnusast ja istumisaluseni läbimõeldud ühtsest kujundusest hinna (5 eurot), leili, vihapopurrii ning kohviku Fe menüüni välja (oh, milline mereannisupp ning saiakesed!).

Traditsiooniliselt on siinsete mõnude keskmeks erandlikult sügava ülemise astmega lava ja elektrikerisega leiliruumid. Veekeskuste masti suurt külmaveebasseini küll pole, ent seda asendab ka väetimatele liikujatele sobilik võimalus pärast suurt kuumust enesele toobrist jääküla vett pähe tõmmata.

Üksmeelselt pestakse üksteisel selga, ei häbeneta rinda üle õla visata ja kuumas ruumis baretiga ringi tatsata, ning tundub, et paljast kehast tingituna on ka omavaheline vestlus oluliselt avameelsem. Kui naistesaunas kogunevad rohkem eakamad prouad, kel sooja vett pole ehk kodus aastakümneid olnudki ning kes on harjunud oma keha saunas kosutama, siis meeste saun on ka nooremate isendite päralt. Spetsialistid teevad õlleleili, soliidselt korvmööbliga sisustatud riietusruumi esises puhkenurgas võetakse napsigi. Hüva leili!

Üks uuendus on meestele ja naistele ühiseks kasutamiseks tehtud ringikujuline mosaiikse kattega aurusaun. Erinevalt naturalismi ehk siis alastiolekut loomulikumaks pidavatest sakslastest hoitakse käterätti siin enesel reeglina ümber, aga ei pahandata, kui mõni oma mõtetes olev mammi või lõbus noorsand paljast pinda rohkem näitab.

Nii väljast kui seest on sauna turgutatud väga põnevalt. Kunagist punasest tellistest madalat paviljoni (kavandatud 1967. aastal) me enam ei näe. Teise maailmasõja eelsete esinduslike kortermajade vahel bravuurika balalaikahelina mõjunud ehitis varjas täielikult ära varasema kihistuse ehk siis tänavaga risti kulgeva, 1937. aastal Herman Bergi (kavandanud näiteks ka Viira kooli) projekteeritud art déco vaimus saunahoone. Olnut siiski interpreteeritakse ning nüüd on kompleksil punase tellise asemel õhuline tumedast klinkertellisest fassaad, mida ehib mullidega sinine tulikiri “Saun”. Vallner on tellist varemgi õnnestunult kasutanud, tehes Pärnu kesklinna koolide võimla sakmelise kuue ning timmides astmelise Tartu Tervishoiukõrgkooliga nõukogude ajast pärinevat ansamblit. Kahtlemata võib seda väga pühendunud arhitekti pidada eesti arhitektuurimaastiku üheks võimekamaks loojaks.

Sauna ees ning taga on ehitisega harmoneeruvad pingid ja tänuväärselt ka jalgrattahoidjad. Suured klaasuksed avanevad automaatselt ja külaline jõuab klaasist laega valgeks võõbatud vestibüüli, kus nõukogude pärand delikaatselt tagaplaanil plingib.

“Enne projekteerima hakkamist me tegelikult ei teadnudki, et sauna põhiosa on ehitatud juba 1930. aastate lõpus, sest tänavavaates on alati domineerinud see 1960ndate stiilis paviljon,” selgitab Siiri Vallner. “Väga põnev oli kohapeal ja arhiivis avastada, kuidas seda maja järk-järgult on suuremaks ehitatud. Kahjuks mingeid detaile esimesest kujundusest alles ei olnud, sauna on vahepeal mitu korda täielikult renoveeritud. Uues kujunduses otsustasime need erinevad ajajärgud esile tõsta. Nii sai üldsaunade osa selline kergelt art-déco’lik ja tänavaäärse mahu puhul püüdsime hoida kergemat paviljoni joont, justkui meie lapsepõlvest, koos neoonreklaami ja muu juurdekuuluvaga.”

Vestibüülis paljastuvad robustsed tellispostid ning -seinad; riietusruumides meenutatakse olnut punaste telliskivi meenutavate seinaplaatide, armsalt vanamoodsate plekk-kausside ning betoonpinkidega. Viimased tulid tegelikult Kivimäe saunast, sest Raua omad läksid ehitajal millegipärast tööde käigus katki. Uue materjalina on ruumidesse sisse toodud rahulikku tagasihoidliku viimistlusega puitu – seinte alaosa katab püstlaudis ning puidust on ka uued pingid. Koloriidis domineerib väljapeetult tumehall, millele sekundeerib punane, valge ning pesuruumide elektriroheline. Valgustid on modernismi klassika kohaselt kas lihtsalt kerad või kausjad. Hea leiuna ehivad pesuruume Kuno Veeberi prantsuse art déco sugemetega, lopsakaid daame kujutava maali “Suplejad” (1926) suurendused.

“Projekteerimise ja ehitamisega oli siin muidugi ülikiire, aga meil on hästi hea meel, et näiteks need glasuurplaatide peal Veeberi reprod ikkagi ära tehti ja õnneks tuli ilusti välja ka klinkerkividest sõre sein ümber tänavaäärse mahu. See, mida ikkagi selle tänavaäärse putkaga teha ja kuidas see kujundus esinduslikus Raua tänava kontekstis toimima panna, oli tegelikult omaette pähkel,” avab arhitekt oma tegemisi.

Vallner rõhutab, et Peiliga nad mingit täiuslikult kontrollitud tulemust ei taotlenud, sest eelarve oli piiratud ja kohvik ning teised saunas tegutsevad rentnikud tulid nagunii oma asjadega. Samuti leiab ta, et ega liiga põhjalikult disainitud lahendus sauna funktsiooniga ilmselt sobikski.

Veidi teises võtmes on kujundatud tunnisaunad, mille autor sisearhitekt Tarmo Piirmets. Et nendes käik on mõnevõrra kulukam, on ruumides ka enam uhkust. Iga tunnisaun on pisut omamoodi: valida saab elektrilise ja puudega köetava kerisega lahenduse vahel, üürida saab ka sauna, millel on oma bassein. Samuti on tehtud kõik, et oleks õdus pere või sõpradega lõõgastuda.

Kui mõelda nii ruumitüpoloogiate kui ka kehapraktikate peale, siis on saun kui kuuma ahjuga higistamise paik vahest ainus koht, mis on meile väga pikalt olemuslik olnud. Majad meie ümber on küll vormiliselt muutunud, ent saunast otsitakse ikka eelkõige tervist, meeleparandust, seltsielu ja iseendaga silmitsiolekut. Milleks meile India ja Lilleoru, kui meil on saun ja mets, kus olemist tundma õppida?

Raua tänava saun

■1937 Saun saab ehitusloa ja Herman Bergi projekti järgi valmib tänase sauna keskosa. Saunas olid pesuruumid ette nähtud koguni kahel korrusel. Teise korruse kompleksi juurde kuulus lisaks tavapärasele leilisaunale ka rooma saun ja massaažiruum. Projekt nägi ette ka ühe tunnisauna ja eraldi vanniruumi.

■1954 Sauna tagumisele küljele tehakse madal laiendus kütteseadmetele.

■1967 Kommunaalprojektis kavandatakse tänava äärde laia karniisiga punasest tellisest juurdeehitis ning saun ise läheb kapitaalremonti. Nõukogude perioodil oli Gogoli saun Tallinna kõige suurem saun, kohti oli seal umbes 250 ja töötajaid ligi 50.

■2013 Tallinna linna eestvõttel saun renoveeritakse, aluseks võetakse Siiri Vallneri ja Indrek Peili ideed. Uuenduskuuri läbivad kõik ruumid, maja saab ka ilusama fassaadi. Teisel korrusel avatakse sel aastal ilmselt noortekeskus.