Maria Ulfsak-Šeripova hoiatab: “Nümfomaan 2”

See, et Lars von Trieri “Nümfomaan” paljude riikide kinolevisse kahes osas jõuab, teeb tarbimissoovituse (mida käesolev rubriik endast kujutab) andmise üsnagi lihtsaks.

Esimest osa, mis on intellektuaalne, mänguline ja vaimukas, tasub kindlasti vaadata, teine pool on aga parasjagu piinav filmielamus. “Nümfomaan 2” tekitab tunde, et Trier (kes on vaieldamatult geenius nii kino kui marketingi valdkonnas) teeb publikuga inimkatset – et mille vaatamist arthouse’i sildi all välja kannatatakse.

Trieri depressiooni-triloogia kangelanna Joe (Charlotte Gainsbourg) jätkab “Nümfomaani” teises osas ülevaate andmist oma seksuaalsetest eksirännakutest, ja seda nüüd juba karmimas võtmes. Selle käigus püüab Trier meile näidata n-ö tagurpidipööratud soorolle – naist, kes käitub nagu mees. Demonstreerida pikalt ja piinarikkalt, kuidas ühiskonna silmis on väga aktiivse seksuaaleluga härra reeglina austatud elumees, sama tegev naine aga lits. Ta proovib haiguse (nümfomaania) portreteerimise sildi all keeta ühte potti kokku pseudoreligioosset poosetamist ja hardcore seksi, milles pole tema puhul midagi uut.