Eesti esimene olümpiasuusataja: “Kui võistelda, siis lüüa!”

Kas Eesti seekordsetel olümpiasuusatajatel õnnestub
lüüa Vello Kaaristo 23. kohta 1936. aasta mängudelt?

Garmisch-Partenkircheni taliolümpial veebruaris 1936 esindas Eestit suusatamises Vello Kaaristo. Ta oli meie murdmaasuusatamise teerajaja olümpiamängudel. Oma esimesed suusad meisterdas Vello üheskoos vennaga pütilaudadest, kui ta oli alles 4-5aastane. Mitu aastat hiljem aga läks ta vaatama Kreenholmi väljal peetud sõjaväe suusavõistlusi, millest ka soomlased osa võtsid. Nende imeline liuglemine jättis Vellole kustumatu mulje – temagi tahtis sama heaks suusatajaks saada.
Kolmekümnendate hakul astus Kaaristo koos oma vanema venna Feodoriga Narva spordiseltsi Võitleja liikmeks. Vello osutus silmatorkavalt andekaks. 1931. aasta talvel osales ta esimest korda Eesti esivõistlustel suusatamises ja saavutas 10 km distantsil teise koha.
Kaks aastat hiljem oli ta Jänedal juba klass omaette – Kaaristo tuli Eesti meistriks 30 km distantsil ja sai hõbemedali 18 km. Tema kiire tõusu saladus peitus paljuski selles, et ühe esimese Eesti suusatajana tegi ta trenni aasta läbi. Suvel ta jooksis, tagus jalgpalli, ujus ja poksis. Augusti lõpul aga hakkas ta tegema päeviti kuni 15 km pikkusi jalgsimatku, mis septembri lõpul ulatusid juba 30 km päevas.
Veebruaris 1936 sõitis Kaaristo Garmisch-Partenkirchenisse. „Harjutanud olen hoolega, kusjuures siiani on vedanud – pole veel ühtki suusapaari puruks ajanud, kuigi on saanud teha mitmel sõidul selliseid trikke, millistest Narvas ega Kuradimägedes undki ei näe,“ kirjeldas ta olümpiaradasid. Kaaristo kiitis väga oma suuskade ettevalmistajat Alfons Matsot. „Ka soomlased, kes mu suuski vahivad, vangutavad pead ja ütlevad: perkele, on aga poisil hüvad suksed.“