Algab olümpia hokiturniir – spordigurmaanide pidu
Niivõrd eriline staatus ja saavutustejada on neil aladel vastavates riikides.
Sotši hokiturniiri – kui mitte kogu olümpia – teeb tähelepanuväärseks ennekõike Venemaa koondise võidukohustus, mis on nõnda suur, et seda on keeruline sõnadesse panna. Võib siiski üsna julgelt väita, et isegi kui hokikuld peaks jääma ainsaks, jääks venelased olümpiaga rahule. Ning
vastupidi – tehku suusasprinterid või iluuisutajad pealegi puhas töö, hokimeeste kullata jäämisest jauraks laiad rahvamassid ja ajakirjandus veel aastaid.
Jäähoki tähtsus vene rahvale on määratult suur. Kui Kanadas, Tšehhis või Soomes ajasid siksakiliseks löödud hammastega mehed litrit taga nagu sportlased ikka, siis Venemaal omandas Suur Punane Masin rahva silmis rahu ajal maailmavalitseja staatuse. Mis sest, et superriigis jäädi hätta kinni püsiva uksega külmkapi leiutamisel – Bobrovi, Ragulini, Harlamovi, Fetissovi, Makarovi ja Tretjaki imeteod panid iga õige venelase tundma, et talle pole maailmas vastast.
Tõsi on, et „CCCPi“ koondise totaalne ülemvõim (seitse olümpiakulda üheksast võimalikust ning üüratu hulk MM-tiitleid) oli suuresti illusioon – kui ROK NHLi mängijad lõpuks olümpiale lubas, hakkasid võitma hoopis teised. Ent katsugu keegi mõne tõsiuskliku vene hokifänniga vesteldes sellise argumendiga lagedale tulla…
Tõsi on seegi, et viimati rändas olümpiakuld Venemaale 22 aastat tagasi (võitis SRÜ, sh paar mittevenelast). Finaalis mängiti viimati 1998. aastal…
Koduseinad ei ole Vene hokimeestele armulised olnud – 2007. aasta MMil lepiti pronksiga, aastal 2000 kaotati Olümpia hokiturniir – spordigurmaanide pidu Piiteris Lätile(!) ja jäädi 11ndaks. 1986.
aasta MM-kulda ei sobiks selle häbi kõrval mainidagi.
Seega – uhket ajalugu ja publiku vankumatut usku kõrvale jättes ei tohiks Vene koondist isegi suurfavoriitide hulka liigitada. Või siiski? Koondis kubiseb kuulsustest – ainuüksi ründajad Pavel Datsjuk, Aleksandr Ovetškin, Jevgeni Malkin ja Ilja Kovaltšuk on kõigeks võimelised. Ning ega kaitseliin ja väravavahid eesotsas Semjon Varlamoviga poisikesed ole. Või kui praegu siiski sõnasabast võtta, tasub silm peal hoida suurel tulevikulootusel, 18aastasel Valeri Nitšuškinil.
Peatreener Zinetula Biljaletdinovil on tõestamist küllaga – tema mängis legendaarsel Lake Placidi olümpial.
Ent kes võiks Venemaa seekord kullata või lausa medalita jätta?
Neli aastat tagasi võitnud Kanada on samavõrd näljane kui võõrustajad.
Mõlemad jäähoki suurvõimud on seni võitnud kaheksa olümpiakulda – mis oleks magusam, kui just Venemaal venelastele tõestada, kes kõigi aegade parima tiitlit väärib. Ka viimase Venemaal peetud suurvõistluse – 2007. aasta MMi võitis just Kanada. Kolm toonast võitjat on rivis nüüdki.
Vancouveri olümpiafinaalis võiduvärava löönud Sidney Crosby elas vahepeal üle karjääri ohtu seadnud vigastuse(d), ent jõudis tippu tagasi. Olümpia-eelsele pausile minnes on ta NHLi punktitabeli ülekaalukas liider. Seda küll söötude arvelt, sest väravaküttide arvestuses pole vastast Ovetškinile. Ka punktitabeli kaks järgmist – John Tavares ja Ryan Getzlaf – on Kanada koondises. Kui alates 90ndate algusest on eurooplased tihtilugu NHLi resultatiivsustabelis kõrgetel kohtadel olnud, siis omamoodi nähtusena ei mahu hetkel punktitabeli esikümnesse kedagi peale kanadalaste ja jänkide.
USA koondis šokeeris mullusel MMil venelasi, ent see – vabandage väljendust – oli hoopis teine spordiala, sest MMidel on koondised ideaalkoosseisust kaugel. Nüüd, kus kõik parimad kohal, on USA koondis – Vancouveri hõbe – ilmselgelt võimeline kõiki võitma ilma, et see üllatuseks kvalifitseeruks. USA edu võtmeks on väravavahid eesotsas neli aastat tagasi olümpiaturniiri parimaks mängijaks nimetatud Ryan Milleriga. Väljakumängijatest peaks enim panustama Chicago täht Patrick Kane ja NHLi palgaedetabeli üks tippe, kaitsja Ryan Suter.
Tšehhi ja Soome saavad usutavasti paljude nostalgiakalduvusega hokisõprade lemmikuteks, sest mõlemal on rivis põlvkondade-ülene staar. Tšehhide Jaromir Jagr saab olümpia ajal 42aastaseks. Mees, kellele kuulub üle kümne NHLi kõigi aegade rekordi(!), läheb oma viiendale olümpiale hiilgavas vormis, olles koduklubi New Jersey Devilsi ülekaalukas skoorikunn. 1991 ja 1992 Stanley Cupi võitnud, 1998 olümpiavõitjaks kroonitud ja mullu taas NHLi finaalis mänginud Jagr on siiski poisike meie põhjanaabrite iidoli Teemu Selänne kõrval. Suvel 44aastaseks saav „Soome Välk“ osaleb olümpial kuuendat korda. Mõelda vaid – kui ka Lillehammeris oleks profid kaasa teinud, püstitaks Selänne Sotšis absoluutse rekordi, sest seitsmel taliolümpial pole veel keegi osalenud!
Erinevalt Jagrist pole Selänne koondise tasemel kunagi kulda võitnud. 2007. aasta Stanley Cup on ilmselt piisav lohutus, ent Soome tänavune koosseis, eriti väravavahtide valik, annab siiski lootust.
Kevadel veenva ülekaaluga maailmameistriks tulnud Rootsit peavad mõnedki vaatlejad suure vastasseisu Venemaa-Kanada foonil tegelikuks suursoosikuks. Eeskätt andvat neile eelise kõige kergemasse alagruppi sattumine, mis tähendab, et kuni poolfinaalini peaks meeskond kulgema
energiat eriti kulutamata. Kui MM kujunes vendade Henrik ja Daniel Sedinide triumfiks (kaksikute esimene MM-tiitel Torino olümpiakulla kõrval), siis olümpial tasub hoolega jälgida ka 26aastast Nicklas Bäckströmi, 23aastast kaitsjat Erik Karlssonit ja 21aastast Gabriel Landeskogi. Põhiväravahiks on NHLi üks hinnatumaid mehi Henrik Lundqvist.
Kahtlemata väärivad tähelepanu ka Vancouveris neljanda koha saanud Slovakkia (nelja aasta tagustest põhimeestest on taas rivis väravavaht Jaroslav Halak, kaitsja Zdeno Chara ning ründajad Marian Hossa ja Marian Gaborik) ja MM-hõbe Šveits (eesotsas suurepärase väravavahi Jonas Hilleri, kaitsja Roman Josi ja noore ründaja Nino Niederreiteriga). Ent olgem ausad – ainuüksi esinelikusse pääsemine oleks mõlema puhul üllatus.
