Vaiko Eplik ja tema pantvang

Kõigepealt muusika animafilmile “Suur maalritöö”, seejärel järjekorras seitsmes sooloalbum “Nõgesed” oma (paljude jaoks) kõrvatorkavalt isiklikus ja intiimses võtmes. Mis seisus on ikkagi Eesti juhtiv pophelilooja Vaiko Eplik praegu, küsib Tõnis Kahu.

Inimesed ütlevad, et “Nõgesed” on väga isiklik plaat. Eriti need inimesed, kes on sinu isikliku elu kohta lehtedest lugenud.

Mind panevad sellised reaktsioonid ausalt öeldes imestama. Tegelikult on ju kõik mu plaadid olnud isiklikud ja selles mõttes pole siin midagi erilist. See on ju väga lihtne – ilmus popalbum, milles on juttu südamevalust, ja ma ei näe siin mingit sensatsiooni. Ja olen sotsiaalmeedias pealegi juhtunud nägema, kuidas noored inimesed arutavad, et “Mõtetes mõrudais” on nende “hea tuju lugu” – reibas, helge ja nii edasi. Mul on iga plaadiga olnud mingi oma salajane ülesanne ja “Nõgeste” puhul oleks moto selline, et kes tahab, see nutab, ja kes tahab, see tantsib.