Hans H. Luik: President elu parimas vormis

Toomas Hendrik Ilves näitas hiljuti taset.

Pärinedes ise sotsiaaldemokraatide ridadest, saatis ta tagasi liberaalse valitsuse seaduseelnõu, mis ahistasid äritegevust. See puutas üle 1000euroste arvete registreerimist maksuametis. Usun, et presidendil on veelgi energiat ja tarkust, et rahvale nõu anda.

Näiteks.

• Kumb on parem: kas nimetada peaministriks eestlastest kõige kõrgemale poliitilisele postile tõusnud Siim Kallas või peksta vanade parteimeeste ettepanekud tagasi, kuni nad esitavad täiesti värske kandidaadi, näiteks Ülle Madise või Kersti Kaljulaidi, et saaksime kord näha, kuidas tark eesti naine riiki juhib?

• Kuidas summutada kipitust kurgus, kui näed rahvaloenduse andmeid ja saad aru, et sinu meeskond kaotab, et meid jääb siia liiga vähe oma riigi üleval pidamiseks? Ilves teab väliseestlasena seda tunnet, kui eestlasi oli vabas maailmas vähe. Isiklikust jonnist hakkas ta eesti luulet tõlkima. Vabas riigis aga on meil järsku jonn otsas. President märkab Abjast läbi sõites kindlasti, et nende järel, kes tahtsid ära minna, lähevad nüüd ka need, kes esialgu ei tahtnud. Arstid lähevad rikkamasse riiki, sünnitusealised naised lähevad rikkamasse riiki, pankade kasum kantakse rikkamasse riiki. Nii ei saa me ise iial selleks Rikkamaks Riigiks. Kas meil on Jõuetu Pealtvaatamise Vabariik?

• Kuidas hoida vaimu, nagu väliseestlased okupeeritud kodumaa peale mõeldes? Ehk tuleb minna vapralt raksu Euroopa Liiduga ja öelda, et teie tõmbekeskused on nüüd küllalt tõmmanud meie poolt kinni makstud haridust ja meie pealt teenitud pankade kasumit? Peab olema viis Brüsselile seletada, et vaba liikumine on toonud ehmatavaid tagajärgi ja me peame end kaitsma, kompensatsiooni saama... Ma ei oska seda sõnastada. Brüsselis töötanud Ilves aga oskab.

• Rääkides põhiseadusest, võiks THI kindlasti puudutada kirjavahetuse saladust internetis. Kas g-mail on ikka sama mis armastuskirja kirjutamine plangule? Kas meie järel nuhkimine polegi enam kuritegu? Riigikohtu arust (25.7.2009) kuuluvad saladuse alla vaid sõnumid, mis on teel meie postkasti, aga postkastis endas võib sorida. Meie president juhib nüüd Euroopa andmepilve arendust. Just õige mees selgitama!

Minu arust võiks president julgustada ühiskonna eliiti moraalsele puhastumisele. Me pole pakkunud sportlastele ja poliitikutele vanade pattude tunnistamise ja nendest vabanemise tava. Võtan omaks, et ajakirjanduslikul näägutamisel on siin oma roll. President teab, et Õhtumaades, võib-olla tänu kristlusele, annab vabandus ka halastuse. Miks riigimehed peavad ajakirjaniku eest lifti põgenema või igavesti valetama “ma ei tea, kust partei raha tuli” ja “see oli kinkekaart, mitte pistis”? Või räägib sportlane: “Ma ei ostnud dopingut, andsin hoopis doktorile laenu!” Võib-olla puudub meil filosoofiline vaade asjadele. Ma ei tea, ma pole Columbia ülikoolis filosoofiat õppinud. Aga mulle ei meeldi kinnine ring, et ülestunnistaja on reetur.

Mis on presidendi igapäevatöö? Monoloogide pidamine. Monoloog Riigikogus, monoloog kooliaktusel, monoloog iseseisvuspäeval. Pikemaid usutlusi, kus end avada, president ei anna (üks meeldiv erand oli Läti intellektuaalide ajakirjas Rīgas Laiks).

Seda enam panen lootust tänavusele aastapäevakõnele, mida mul on au kuulata otse saalist. Aitäh kutse eest!

Head iseseisvuspäeva!