Poiss, kes põdes anoreksiat
Allan* (18) oli 13, kui teda tabas anoreksia. Allan tahtis välja näha nagu klassikaaslased ja sõbrad. Seepärast ta näljutaski ennast. Sõi hommikul paar röstsaia majoneesi ja juustuga, õhtul vahest veel ühe võileiva. See oli kogu söök.
Poiss jõi iga päev kokakoolat ja Starterit, ilmselt nende jookide kofeiiniannuse varal ta liikuski. Kõhnumise nimel trenni teha ta ei viitsinud, küll aga suitsetas. Keskmiselt 7–8 suitsu päevas. Hinded koolis muutusid kehvemaks, energiat õppimiseks lihtsalt ei jagunud.
“Teadsin algusest saadik, mida teen,” kinnitab Allan praegu. “Aga mulle meeldis olla kõhn.”
Kiidusõnu tuli ju igalt poolt, eriti esimeste kilode kadudes. Allanil oli hea meel. Ja kiitus toitis anoreksiat.
14aastaseks saades nägi Allan haiglane välja. Ta kaalus 40 kilo – äärmiselt vähe ka lühikest kasvu kaheksanda klassi poisi kohta. Mures oli ema, vanaema, sõbrad.
Sekkus klassijuhataja, kes valis lastekaitse numbri. Neuroloog, kelle juurde Allan saadeti, otsustas, et poiss peab minema lastehaigla psühhiaatri vastuvõtule. Sealt kontakteeruti kiiresti söömishäirete keskusega. Poisi seisund oli nii halb, et ta võeti väljaspool järjekorda kolmeks nädalaks ravile.
Allan pidi sööma kuus korda päevas spetsiaalse söögisedeli järgi. Hommikuti teda kaaluti, mõõdeti vererõhku.
Haiglas määrati Allanile antidepressandid. Poiss tundis, et muutub juurviljaks – tundetuks tükiks, kes lihtsalt on olemas.
‘”Ei tea, miks need?” mõtles Allan. “Ma ei märatse ju.” Pärast haiglaravi ta neid enam ei võtnud – trotsi pärast.
Keskuses oli teisigi anorektikuid, kuid ükski neist ei olnud meessoost.
Kolmenädalase ravi järel oli Allan ikka veel kõhn. Keha ei kosunud kergesti.
“Jäin vist napilt ellu,” arutleb ta nüüd.
Praegu käib Allan koolis ja saab häid hindeid. Ta sööb ka rasvaseid sööke ja arvab, et “alakaaluline on kole olla”.
Samuti ütleb ta, et väärtustab elu. Vaatab asju teistmoodi.
Vahepeal meenub talle endine olukord. Siis mõtleb ta, et nüüd on uus lehekülg.
