See on intelligentne fantaasiafilm, vürtsitatud melanhoolse huumoriga, ja sel pole põrmugi pistmist tavalise roosamanna romantikafilmiga või hirnumist tagaajava komöödiaga või haigutamapaneva suhtedraamaga. Tõsi, kunstnik on loo rüütanud kergesse roosasse udusse, pastelsesse unenäolisesse loori, mis pehmelt rõhutab loo ulmelisust. Õigupoolest on lugu lihtne ja tänapäeval isegi enam mitte nii ulmelisena tunduv. Minu jaoks oli loos ulmeline pigem see, et inimestel üldse veel omavahel otsene kontakt oli ja suhtlus toimus – et nad kõik ainult arvutis või nutiseadmetes kinni polnud. Üks samm veel ja see oleks siinse stoori järgi käes.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega