HOMSES EKSPRESSIS: Hans H. Luige psühhoanalüüs: haakristiga mees otsib isa
Seal rüseles pikk agressiivse näoga mees, sinimustvalge haakrist käsivarrel. Sigadus ja provokatsioon, ütles süda seda nähes. Siis turgatas: ma tean ju seda meest.
Tundsin teda Valdo Paddari nime all. 30 aastat tagasi liikus ta Tartus, tegi diskosid, nautis oma esinemisi väga. Oli tookord selline heleda lokiga musklis Adonis. Elas ühe mu imekauni tõmmu kooliõega, kellest praegu on saanud panganduse tipptegelane.
Ükskord kukkus diskor Paddar otse lavalt nõukogude võimu kiruma. Ta võeti kinni, istus neli aastat ja tuli välja ägeda vabadusvõitlejana. Võib öelda – meie mees.
Registreeris kodanikke Kodanike Komiteesse. Putkas Rootsi ja registreeris ka Tiit Madissoni. Taastas vabadussõdalaste kalmistu Viljandis Riia maanteel, selle paistel valiti linnavolikokku. 1999. aastal korraldas direktorina Tartu laulupeo. Siis restaureeris mööblit.
Nüüd on välja löönud vangilaagris saadud suhkruhaigus. Valdo ütleb, et saab haiguspensioni 230 eurot kuus.
Valdo on elus palju vaielnud ja kraagelnud. Tassinud Laidoneri ratsamonumendi juurde heinu, sest talle ei meeldi “riigireetur Laidoner”. Olgu, ütleme karmimalt, Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlaku sõnadega: “Paddar ja Tiit Madisson on äärmuslased, kes räägivad väga huvitavalt, ainult jutt hüpleb ühelt teemalt teisele. Sisuline seos mõtete vahel puudub.”
Heakene küll. Internetiajastul hüplevad meist nii mõnegi mõtted ühelt teemalt teisele. Ja ega poliitiline ideoloogia pole kunagi olnud väga selge asi. Näiteks Kremli jaoks on fašist vist igaüks, kes Vene türannia alla ei heida. Mind aga huvitas konkreetselt: mis viis 52aastase mehe sinimustvalge haakristiga Vene saatkonna kõnniteele kaamerate ette, piketti segama. Ajal, mil Venemaa just sõdib Ukraina “fašistide” vastu. Võib-olla on 230 eurot kuus vähe ja keegi maksab sellise ropu tembu eest?
