Veebruaris 1936 saatis Saksa saatkond Eesti välisministeeriumile noodi, milles edastati ettepanek saata Berliini olümpimängude avamispidustustele kirjatuvisid. Samasuguse ettepaneku said kõik olümpial osalevad Euroopa riigid. "Soovitav oleks 20-30 kirjatuvi igast kõnealusest riigist," teatasid sakslased. Need sajad linnud pidid oma kodumaale viima Hitleri rahusõnumi.
Mitte iga tuvi ei sobinud selleks ettevõtmiseks. Linnud pidid suutma lennata pikki vahemaid ning loomulikult oskama Berliinist kodutee üles leida. Ka nõuti veterinaararsti tõendit tuvi tervisliku seisundi kohta, lisaks pidid kõik tuvid kandma jala ümber rõngast, millel kirjas nende päritolumaa. Kõik tuvidega seotud kulud Saksamaal kohustus kandma olümpia organiseerimiskomitee, samuti oli tuvidele ette nähtud kiirkorras piiriületus.

Välisministeerium saatis ettepaneku edasi Eesti Olümpia Komiteele ja sinna see asi jäi. Eestlased ei vaevunud Saksa saatkonnale isegi vastama. Saatkond ootas kaks ja pool kuud ning siis kannatus katkes. Hitleri sünnipäeval (!) 20. aprillil läks välisministeeriumi poole teele meeldetuletus, milles paluti kiiret vastust. Ja ministeerium omakorda saatis taas meeldetuletuse olümpiakomiteele.
Nüüd lõpuks saadi ka vastus. Eesti Olümpia Komitee tunnistas, et neil puudub võimalus saata Berliini kirjatuvisid. „Selgus, et Eestis puuduvad väljaõpetatud tuvid, kellelt loota, et nad lendaks Eestisse tagasi.“


Saksa saatkonnale Tallinnas aga laekus välisministeeriumist aprilli lõpul lakooniline vastus. „Välisministeeriumil on au teatada Saksa Saatkonnale, et Eesti Olümpia Komitee poolt ei saadeta kirjatuvisid Olümpiamängude avamispidustustele.“ Nii ei tõusnudki Eesti tuvid olümpia ja Hitleri auks Berliini taevasse.

Kirjutis põhineb Riigiarhiivi materjalidel.