Vares-Barbarus tahtis saadikuks Kiievisse
Eesti punase nukuvalitsuse juht Johannes Vares-Barbarus sai arstihariduse Kiievis ning lootis hiljem, et Eesti riik teeb temast oma esindaja Ukrainas.
Eestil olid Ukrainaga tihedad suhted ka maailmasõdade vahelisel ajal, kuigi saatkonna või konsulaadi loomiseni toona ei jõutud. Küll aga leidus inimesi, kes oleks meeledi läinud Eesti saadikuks Kiievisse. Juba enne Tartu rahu sõlmimist avaldas selleks soovi Johannes Vares-Barbarus – mees, kellest 1940. aastal sai siin Nõukogude okupatsioonivalitsuse peaminister.
Pärnu poeglaste gümnaasiumi lõpetamise järel 1910 otsustas Vares saada arstiks. Kuid ta ei valinud edasiõppimiseks Tartu ülikooli. „Põlgusest korporatsioonide vastu siirdusin Kiievi ülikooli arstiteaduskonda,“ kirjutas Vares oma eluloos 30 aastat hiljem.
Novembris 1910 puhkesid kirjanik Lev Tolstoi surma järel Kiievis üliõpilasrahutused, millest võttis osa ka Vares. Tema kirjeldus toimunust meenutab Maidani. „Sattusin uulitsademonstratsioonil kasakate ette ja sain raske nuudiga mitu hoopi üle piha ja selja. Isegi maja trepile kihutas ratsur järele. Põgenesin hoovi kaudu ja pääsesin vangistusest.“ Kiievi ülikoolis õppis Vares kuni I maailmasõja alguseni 1914. aastal, mil ta mobiliseeriti Vene sõjaväkke. „Olin polgukomitee raamatukogu korraldaja ja hoidja, kui mind indeksi (kauase frondil olemise arvestuse) järele Kiievi üle viidi, kus töötasin 57. Evakuatsiooni punkti juhatajana, samal ajal praktiseerides säälsetes suurtes kliinikutes,“ kirjeldas Vares oma sõja-aastaid.
