Krister Kivi: Õnnepüüdlused

Krister Kivi selgitab lihtsalt ja arusaadavalt, miks on Eestis vaja partnerlusseadust.

See oli 1993. aastal, kui ma käisin oma elu esimesel geipeol. Pidu toimus vineeri- ja mööblikombinaadi majas, oli krõbekülm talv ning mina 18 aastat vana. Mäletan sellest ööst peamiselt kahte asja – koidikueelset suitsust saali, kus vanemad nahkvestide ja vuntsidega mehed Kustas Kikerpuu laulu “Korraks vaid ainult sain ma olla sinuga” järgi tantsu lõid, ning asjaolu, et koju läksin ma üksi (nagu tuhandeid kordi hiljemgi). Vastupidi laialt levinud arvamusele võib ka geide elus esineda üksindust ja tsölibaati.

90ndate algul homoabieludest palju ei räägitud, vähemasti mitte Eestis. Märksõna “abielu” seostus pigem (peagi vaibuvate) jutualgatustega, et millal poiss endale siis naise võtab. Kuid poiss – kes nüüd on ise saamas vanemaks meheks, mis sest, et esialgu vuntside ja nahkvestita – teadis hirmutava selgusega, et ei abiellu kunagi. Ja samas tahtis ta ikkagi endale kedagi leida; kedagi, kellega olla koos.