Maris Lauri samm tundmatusse
Reformierakonna rahandusministri kandidaadiks saanud Maris Lauri on tegemas kiiret karjääri. Loe 2014. aasta aprilli alguses ilmunud portreelugu tublist naisest.
Uue valitsuse plaanidesse kriitiliselt suhtunud Maris Laurist (48) sai peaministri majandusnõunik.
Paar nädalat tagasi, kui Taavi Rõivas oli veel peaministrikandidaat ja sotsidega valitsusläbirääkimiste lõpusirget läbis, ilmus majandusanalüütik Maris Lauri blogisse pikk analüüs Eesti majanduse olukorrast.
Uue valitsuse suhtes võttis Lauri umbuskliku hoiaku: “Väga palju teha ei suudeta, lihtsalt ajaliselt pole võimalik. Kuid segadust saab külvata ja probleeme saab tekitada, seda juba küll eelkõige järgmise valitsuse jaoks ja järgmiseks aastaks. Avalikkusesse tilkunud ideed on mitmes osas ootuspärased, kuid majanduslikult küsitavad.”
Täna on seis selline, et Rõivas on kaheksandat päeva Eesti peaminister ning Lauri teist päeva tema majandusnõunik.
Üllatav? Tegelikult mitte.
Peaministri majandusnõunikuks on peaaegu alati olnud tõsiselt võetavad majandusteadlased, mitte parajasti parema tegevuseta parteisõbrad. Ardo Hansson, Heido Vitsur, Hardo Pajula, Kersti Kaljulaid, Ülo Kaasik. Andrus Ansipi ajal Aare Järvan ja Kalev Kukk, esimene neist jätkab ka Rõivase nõunikuna.
Kunagine Swedbanki majandusanalüütik Maris Lauri sobib sellesse ritta kenasti. Kolme aasta eest võttis ta end palgatööst priiks, tegutsedes vahepeal sõltumatu nõustaja ja analüütikuna.
“See pakkumine oli niivõrd huvitav,” põhjendab Lauri palgatööle naasmist. Ta ei karda, et peab uues ametis endaga vastuollu minema. “Räägin ikka nii, kuidas mina asju näen. Otsused on peaministri teha.”
Swedbanki peaanalüütikuna oli Lauri sageli tsiteeritav ja meedias nähtav. Panga klientidele ja avalikkusele nähtav olemine kuulus tema tööülesannete hulka. Selle vilju on ta lõiganud siiani, tema seisukohad leiavad majandusmeedias kiiresti kajastamist.
Kuigi Lauri arvamuste otsene kaal nüüd kasvab, võib neid avalikkuseni varasemast hoopiski vähem jõuda. Vähemasti Ansipi nõunikud küll esiplaanile ei tükkinud ja püsisid peamiselt taustajõu rollis.
Kalev Kukk räägib, et Ansipi ajal tegelesid nõunikud peamiselt jooksvate küsimustega. Strateegiaid ja suuri plaane koostatakse ministeeriumides, peaministri nõunikud saavad neid kritiseerida või kiita, harvemini ise koostamises osaleda.
Kõige rohkem tegemist polnud majandusnõunikel Kuke mäletamist mööda mitte masuaastatel, vaid hoopis sellele eelnenud buumi ajal – siis laekus peaministrile palju kõikvõimalikke majanduslikult vildakaid ideid. Kriisi ajal oli üksmeelt Eesti valikute küsimuses rohkem.
Hardo Pajula, kes oli 1996. aastal üheksa kuud tollase peaministri Tiit Vähi majandusnõunik ja asus ametisse varasema poliitikasfääris töötamise kogemuseta, meenutab, et see aeg “avardas fundamentaalselt minu arusaamist eluvormide paljususest planeedil Maa”. Lisaks pärineb nõunikuajast Pajula esimene kogemus avalikult vaenuliku publiku ees esinemisest.
Tõenäoliselt avardab nõunikuna töötamine maailmapilti ka Lauril, kellel varem poliitikaga pistmist pole olnud ja kelle lühike avalikus sektoris töötamise kogemus pärineb 1990. aastate esimesest poolest. Ei ole liialdus nimetada tema uut tööd sammuks tundmatusse.
Millist sõnumit hakkab ta peaministrile ja tolle ümber tiirlevatele “eluvormidele” edastama? Maksude tõstmise ja uute kehtestamise perspektiivi nimetas Lauri oma blogipostituses ebameeldivaks. Veelgi hullem viis eelarveprojekti tasakaalu sättimiseks oleks tema arust aga see, kui rahandusministeerium teeks põhjendamatult ulja majanduskasvuprognoosi.
“Tegelik majandusseis võib ülimalt suure tõenäosusega osutuda oluliselt kehvemaks rahandusministeeriumi prognoosist,” kardab Lauri.
Kui see kartus saab tõeks, siis eelarvedefitsiidi katteks riigivõlakirjade emiteerimist – nagu paljudele sotsidele meeldiks – ta ei poolda, pidades paremaks eelmise kriisi ajast tuttavaid võtteid: kärped, maksude tõstmine ja isegi reservide kallale minek, “kuigi nende kasutamine jooksvate kulude katteks pole just kõige kenam käitumisviis”.
Rohkem kui riigirahanduse teemadel – seda teemat hakkab Rõivase tiimis nagunii katma pigem Järvan – on Lauri viimastel aastatel mõelnud ja rääkinud vajadusest muuta Eesti majanduse struktuuri. Suunas, mis talub praegusest kõrgemat kulutaset.
“Tööandjad peavad hakkama aktsepteerima, et selleks, et üldse töötajaid saada, tuleb leppida nendega, kes on valmis tegema tööd vähem kui viis päeva ja kaheksa tundi kindlaksmääratud kellaajal,” on üks poliitikasoovitus, mida uus peaminister temalt kuulma hakkab.
Maris Lauri
■1973–1984 Kohtla-Järve 1. keskkool (praegu Järve gümnaasium)
■1984–1989 Tartu ülikooli majandusküberneetika eriala
■1994 majandusteaduste magister
■1993–1994 majandusministeeriumi investitsiooniosakond, välisabi ja -laenud
■1994–1996 Eesti Panga majandusanalüüsi osakond, analüütik
■1996–1998 Tallinna Pank, analüütik
■1998–2011 Hansapank/Swedbank, makroanalüütik
■2011–2014 sõltumatu majandusanalüütik ja -nõustaja (OÜ Oeconomia)
■2014 peaminister Taavi Rõivase majandusnõunik
■2008 sai president Toomas Hendrik Ilveselt Valgetähe V klassi teenetemärgi
