Filmid, mis ei tee lapsi lollimaks

Heino Parsi nukufilmide mõju ulatus kaugele väljapoole filmimaailma – lausa eesti rahva kõnekeelde.

Igaüks teab, kes on operaator Kõps. See on inimene, kes ei saa ühelgi üritusel viibida ilma seal pildistamata ja filmimata. Hiljem ju hea kroonikad veebi riputada ning vaadata, kuidas kellelgi parasjagu lihapall põses punnitab või kiluvõru ümber suu särab. Metsa ja põllule ei lähe ta samuti kaamerata – ilus päikeseloojang, tundmatu linnuke oksal või päevakoer õiel nõuab jäädvustamist ja jagamist.

Mõned head ajad tagasi proovis Priit Hõbemägi ristida töökollektiivide suvepäevi “putukate suvemängudeks”. Teate ju küll neid piinlikke üritusi, kus üks agar korraldajaonu sunnib kontorist välja lastud lojaalseid tööloomi, kellelt enesekriitika kihisevate jookide abiga on maha loputatud, näiteks mööda muru suusatama ja suust suhu muna tassima.

Ja veel teavad kõik suurepärast ütlust “ilus, aga loll”. Aga kust need pärinevad? Kus on allikas ja tüvitekst ise, rariteetne manuskript, millele salaja küünlavalgel suud anda?