Naissoo on silmapaistvalt kultuurne pianist. Kohati isegi sel määral, et pärast plaadi ära kuulamist ei saa me temast enesest ehk kuigi palju teada. Võiks öelda, et ta ei mängi mitte selleks, et oma tundeid väljapoole sirutada, vaid pigem sihiga neid seespool koos hoida. Naissoo võib ehk alustada mõnest kerglasest meloodiajupist, aga tõmbab siis alati tagasi. Ta võib ka näiteks olla magus just sellisel parajal määral, et mitte päris sentimentidesse takerduda ja leiab siis üles selle tasase ja intelligentse tooni, mille Bill Evansi austajad ehk tuttavana ära tunnevad. Kolmiku ülejäänud liikmed bassimängija Jüri Pliznik ja trummar Eino Tandre liidrile väljakutseid ei esita ja hoiavad enamasti lihtsalt kuuldekaugusse.