Jaanus Noormets mõtiskleb: “Haarang 2: Kõrilõikajad”

Kui mõnes riigis kehtestab kinolevis jooksvatele filmidele vanuselisi piiranguid riiklik või muu kinodest sõltumatu organ, siis Eestis – nagu enamikus Euroopa riikides ja USAs – tõkestavad alaealiste ligipääsu oma enese­regulatsiooni­organitega kinod ja levitajad ise.

Kõige karmim piirang on Eestis K16 ehk filmid, mis on alla 16aastastele keelatud (küll aga võivad mudilased neid vaadata koos täiskasvanud saatjaga). Sellise keelu ajendiks võib olla näiteks filmis nähtav räige vägivald. Olgu lisatud, et “Haarang 2” alampiiriks on näiteks Austraalias, Saksamaal, Suurbritannias 18 aastat.

Nii range piiranguga filme näeb siinses kinolevis üsna harva, küll aga teenib rohkem kui kakssada tegelaskuju looja karja või siis vähemalt erakorralise meditsiini osakonna kiirvastuvõtule suunav põnevusfilm “Haarang 2: Kõrilõikajad” (The Raid 2: Berandal”; režissöör Gareth Evans) selle piirangu täiega välja. Koljud murduvad ja kuulid vihisevad, luud prõksuvad ja verd lendab ohjeldamatult. Selle vahele jagub ka dialoogiga stseene, aga kui dialoog kipub pikaks minema, leiab järjekordses meisterliku koreograafiaga stseenis oma valusa lõpu jälle mitukümmend tegelast.

Põnevusfilmide fännile on Indoneesias tehtud raju märul “Haarang 2: Kõrilõikajad” liiga pikast kestusest (2,5 tundi!) siiski kohustuslik silmaringi avardamine: ainuüksi juba vastukaaluks Hollywoodi tavapärasele liinitööle tasub filmihuvilisel pilk peale heita.

Tallinn – CC Plaza, Solaris; Tartu – Ekraan; Narva – Astri