Nädala album: Brostep’i päkapikk muutub liiga sõbralikuks
Skrillex “Recess”
(Big Beat/Asylum/Atlantic)
Igale ühele, kes kaasaegse muusika erinevate avaldumisvormide vastu uudishimu tunnevad, soovitan külastada mõnd korralikku EDM-peole. Kuulata ja kogeda sedaööklubidesse kõige rohkem noori tõmbavat helimäsu. Sellest saaks parasjagu raputav kogemus. Vähemalt mina olin rabatud kui totaalselt abstraktne oli selle valju, kallaletungiva ja püsimatu muusika komplekt. Ükski muusikaline teema ei kestnud üle minuti – suruõhu bassikäigud, hõisetega trummipartiid, tükike drum’n’bass, jupike majavõdistavat digikakofooniat, pisut trillerdavat elektrot, kõik need fragmendid vahetusid ootamatult. Kehad tantsupõrandal muutsid murdosa sekundi pealt rütmi ja liigutuste suunda, madalsageduses urinates ja ootusärevuses juba valmis järgmiseks ja järgmiseks järsuks suunamuutuseks. Ja selle muusika kõrghetkedeks: nii üles kui alla “viivateks” kujututeks drop’ideks. Visklev ja kinnipüüdmatu helide mass, milles hulpivatel inimestel on siiski absoluutselt lõbus olla. Ja samal ajal on EDM justkui muusikaperekonna jõmm. Tema maine pole kiita – tarbetute, aga vast paratamatute kommerts-süüdistuste kõrval peetakse stiili agressiivsust ja massiivsust nii totaalselt ruumi täitvaks ning spetsiaalselt välja timmitud helisagedusi kehale füüsiliselt mõjuvaks, et kuulaja fantaasiale enam ruumi ei jäigi. Inimene oleks justkui programmeeritud selle muusika kütkesse kinni jääma. No brainer.