Nädala raamat: Umberto Eco: tulevärk ja pendel

Umberto Eco “Foucault’ pendel”
Tõlkinud Mailis Põld. Varrak, 2014. 744 lk.

Umberto Eco on probleemne kirjanik. Probleemne, sest ta on autor, kelle kuulsus käib juba aastakümneid tema teostest ees. Nõnda pole teda kerge lugeda ja kerge pole ka temast rääkida, sest Ecoga käib kaasas elava klassiku taak. See on taak, mis paneb lugejaid üle kogu maailma lugema ta teostest välja asju, mida autor pole neisse kirjutanud, või omistama tähendusi, ettekuulutusi, prohvetlikku jõudu, mida autor pole kirjutamise ajal silmas pidanud. Lühidalt – raske on lugeda Umberto Eco teoseid nii, et vaatleksime neid kirjutamise ajas ja kontekstis. Asja ei tee kergemaks ka Eco ise, kes ilmselgelt naudibki peost libisevate, mitmekihiliste, tähendustiinete, amorfsete, fantoomlike teoste kirjutamist. Ta käib oma raamatutes teadmistega ümber nagu uusrikas rahaga, pillates infokilde paremale ja vasakule, opereerides vähetuntud faktide nagu millegi iseenesestmõistetavaga ning segades tõsiasjade vahele väljamõeldisi nii, et erialateadmistega varustamata lugejal hakkab jalamaid pea ringi käima.

“Foucault’ pendel” on vahest üks Eco markantsemaid romaane. Ilmunud 1988. aastal Eco teise romaanina – esimene oli “Roosi nimi” 1980. aastal (e. k 1997, 2005) –, kujutab see endast vandenõuteooriate teemalist teost, mis samal ajal on ka ülevaade Itaalia 1970.–80. aastate mõtteloost, arutlus inimese soovist omistada maailmale tähendus ning näha lausa elu hinnaga seoseid kõikjal, et vaid tõrjuda mõtet elu mõttetusest, ning – psühholoogiline sissevaade lapsepõlveunistuste ja -traumade mõjust inimese saatusele.