HOMSES EKSPRESSIS: Ma armastan hüljatud last

WAF koori dirigent Anneli Pilpak räägib, kuidas ta võttis oma perre elama lastekodulapse

“Siin on inimene, kes vajab minu abi.” Nii mõtles Tallinna WAF koori dirigent ja lauluõpetaja Anneli Pilpak (41) jaanuaris 2010 ühes pealinna-lähedases lastekodus, kui tema ees seisis kaheaastane nääpsuke tüdruk. Omavanustest kasvult väiksem. Kaasasündinud raske puudega. Anneli kuulis, et tüdruk olnud nagu „räämas kassipoeg ahju tagant“, kui ta kaheksakuiselt oma lihaselt emalt ära võeti.

Aga Annelil puudus haletsemise soov. Ta oli oma abikaasa Urmase ja kahe teismelise lapsega aastaid rääkinud, et tahaks võtta perre lapse lastekodust. Mitte lapsendamiseks, vaid hoolduslepinguga. See tähendab, et laps jääb ikka riigi omaks (loe: riigi eestkostele), kuid lastekodu asemel kasvab ta täisealiseks saamiseni perekonnas. Kui Anneli aegajalt liigselt asja üle mõtlema jäi, olid tema lapsed just need, kes tagant torkisid, et “kaua te räägite, võtke juba palun!”

Ja nüüd oligi väikese “õe” kandidaat lastekodust leitud.

Uus perekond hakkas väikest tüdrukut kutsuma Baleriiniks. Tema peenikeste jalgade ja erilise hapruse tõttu. Selgus, et Baleriinil polnudki jonni. Baleriin oli kõigega nõus. Oli alandlikkuse kehastus. Vähenõudlik. Temalt võis mänguasja ära võtta, ta leppis sellega.

Kui Baleriin sai haiget, siis ta ei nutnud. Veri võis voolata haavakesest, ikka ei nutnud. Psühholoog arvas, et Baleriin oli beebina nii palju röökinud, kuid temast ei tehtud välja. Baleriin oli alateadlikult leppinud teadmisega, et nutt ei mõju.

Baleriin ei osanud tahta kallistust. Anneli kutsus last sülle või kaissu, kuid tüdruk ei tulnud. Ta ei osanud olla kaisus! Süles.

Kas ja kuidas üks lastekodulaps pereeluga kohanes, loe homsest Ekspressist. Teema on oluline, sest Sotsiaalministeeriumis on valmimas asendushoolduse kontseptsiooni. Riik soovib suurendada peres hooldatavate laste arvu. Sama palju võiks väheneda lastekodudes viibivate laste arv.