Vene vaenlasega voodis

Kohe, kui sündmused Ukrainas omandasid dramaatilise iseloomu, tõusis päevakorda Eesti venelaste küsimus. “Aga mida nemad mõtlevad?” Tegelikult oleks oluline leida vastus hoopis teisele küsimusele: “Aga miks Eesti hakkas ühtäkki muretsema kohalike venelaste mõtete pärast”?

Kui viia olukord absurdini, siis võiks Eesti kinkida Ida-Virumaa Venemaale, sest me ise ei saa selle piirkonnaga enam ammu hakkama. Olgem ausad: Eesti auditooriumi (kaasa arvatud poliitilist eliiti) häirib selle regiooni venekeelse elanikkonna suur arvukus, ja üldse: tegelikult ei kujuta Eesti poliitikud enamasti hästi ette selle piirkonna vajadusi, huve, problemaatikat ja nii edasi. Ida-Virumaa on nende jaoks keeruline, ja kui olla lõpuni aus – ka ebahuvitav.

Kui isegi peaministri partei ei suutnud viimastel kohalike omavalitsuste valimistel seada Narvas üles oma kandidaati?! Selge see, et siinkohal ajan ma mõttega Venemaale tehtavast territoriaalsest kingitusest pilli lõhki, kuid ma leian, et praeguse olukorra võimalikus ohtlikkuses ei ole süüdi mitte üksnes Venemaa agressioon, vaid ka Eesti poliitika on seda regiooni pikalt ja visalt ignoreerinud. Sest kuidas muidu oleksid võinud sündida näiteks sellised artiklid, mis ilmusid Eesti Ekspressis selle aasta veebruaris ja milles Ida-Virumaa vene noored määratlesid end kui “Eestile mittevajalikke”.

Narva kolledži direktor Katri Raik kirjutab 2014. aasta 18. märtsi Eesti Päevalehes, et “Krimmi olukorras olles valiksid narvalased Eesti. Vist”. Raigi arvamus kogus venekeelses Delfis protsentuaalselt ülekaaluka hulga MITTEanonüümseid kommentaare. Inimesed oponeerisid Raigile nimeliste kommentaaridega. Muide, Raik vaidlustab selle pressis ilmunud seisukoha ka ise oma raamatus “Minu Narva”. Raamatus, mille lugemine tuleks kõigile väga kasuks, joonistub selline pilt.

– Vene sõpradega maailma asju arutades sain ühel hetkel aru, et ma ei saa millestki aru. Küsimusele, kes on president ja kus on pealinn, sain ilmsüütu näoga vastuseks, et pealinn on muidugi Tallinn ja president on Putin.

– Eestikeelse ajalehega on Narvas jama veel praegugi. Kui Statoilist on hommikul läbi käinud paar plaanivälist eestlast, siis Tartu või Tallinna poole sõites enam ajalehte ei saa.

– Iga päev pakib Narvas oma kohvri kolm inimest. Ja enamasti minnakse, et mitte kunagi enam tagasi tulla.

– Narva ja lapsed. Linnas ei ole karusselli, tavalist karusselli.

– Üks sõpradest ütleb, et ta teab, kus on Narva ja Eesti piir. See on nähtamatu, aga paksust klaasist ja asub Statoili taga metsas.

Jah, kuna sotsiaalsel ja olmetasandil on pilt pigem nukker, siis mis juhtuks, kui Eesti venelased hääletaksid hüpoteetilisel referendumil mitte Venemaa poolt, vaid Eesti vastu?! Ja tegelikult tuleks karta just seda protestihääletust (muide, paljud Keskerakonna valijad langetavad oma valiku just protestist).

Enne Kremlist lahkumist koukis Putin oma töölaua sahtlist välja Supermani kostüümi, pani selle korralikult kokku ja võttis kaasa. See Moskvas levinud nali kipub tõeks saama: Ameerika superman võrdub vene mõistega tsaar-baatjuška, rahva isa, monarh. Selle Vene demokraatia juures ei ole võimalik mitte märgata punast varjundit.

Kuid nali naljaks: olukord Kremlis näeb välja, nagu hakataks malet mängima. Malelaud on üles seatud, malendid paigas, ja siis hakkab Putin mängima “tšapajevit”, lüües malenuppe sõrmenipsuga laualt minema. Ja ega ta ju ei tee sohki! Mängib ikka nendesamade malenditega. Muidugi, Putin annekteeris Krimmi (ja sellele ei ole mingit õigustust). Ning selles kontekstis on õudne jälgida, kuidas muutuvad mõisted. Kusjuures nii ühel kui ka teisel poolel. Mõisted “separatism, föderalism”, aga ka “terrorioperatsioon” on uues kontekstis erakordselt kaugel oma algsest tähendusest.

Venemaa kasutab “euroopalikku žargooni” ja kinnitab otsesõnu: tahtsite demokraatiat? Noh, referendum ju oli? Rahvas ütles – meie täitsime. Demokraatia vene moodi.

Lääs (sealhulgas Eesti) arutleb/süüdistab: kas Venemaal üldse on demokraatiat? Venemaa vastab sellele kindlalt: on! Ei ole Venemaal demokraatiat. Ja ei saagi olla. Venemaa on oma olemuselt monotsentristlik riik, ainuvalitsuslik, ei tunnista poliitilist konkurentsi, sellepärast kardavad Venemaal juhitavuse kaotamist kõik.

Aga miks Venemaa kinnitab Läänele visalt, nagu neil ikkagi oleks demokraatia? Selline käik on vajalik ja tähtis Euroopaga dialoogi alustamisel. Oh, vana hea Euroopa, kas demokraatia on teie jaoks nii oluline? Jah, meil on demokraatia, präänikud ja gaas. Usu või ära usu. Seejärel vaatavad vestluskaaslased sinisilmselt gaasi ja noogutavad nõusolevalt “Vene demokraatia mudeli” peale. See on sama hea, kui vaadata tagumikku, aga öelda, et see on pea. Me saame suurepäraselt aru, et jutt käib tagumikust, kuid kinnitame, et tegemist on peaga.

Kui Eestis kõlavad üleskutsed stiilis “lülitame Venemaa propagandakanalid välja”, tekib mul tunne, et ka meie demokraatiakäsitusel on piirid. Miks mitte likvideerida ka elevandid, kuna nad on suuremad kui sipelgad? Ja sipelgas hakkab ennast siis tundma kindlamana. Absurd! Selleks, et vaenlast mitte karta, peab olema siseriiklikult tugev.

Praegu peitub venelaste võimaliku reaktsiooni probleem selles, et me ei ole riiklikul tasandil suutnud siiani saada ühtseks organismiks – mõiste “üks meie”, millest sotsioloog Iris Pettai rääkis juba 2000. aastate alguses. Tegelikult näitasid täpselt sedasama probleemi 2007. aasta sündmused, seda näitab praegu ka Ukraina kriis.

Pärast pronksiööd loodi Eestis telekanal ETV2, mis pidi olema suunatud kohalikele venelastele. Ja mis sellest ETV2st on praeguseks saanud? Riik edastab vene keeles väga piiratud hulgal saateid. Näiteks meie naabrid soomlased hakkasid mõtlema, kuidas pakkuda venekeelsetele venekeelseid uudiseid, kui venelaste hulk elanikkonnast jõudis ühe protsendini.

Küsisin Soome parlamendisaadikutelt: miks? Neid on ju kõigest üks protsent! Las õpivad soome keele ära! Mille peale mulle vastati nii: “Me peame olema kindlad, et nad saavad väga täpselt aru, milliste reeglite järgi siin elatakse. Ja me tunneme end kindlamini, kui anname neile selle info nende emakeeles. Aga soome keelt – muidugi, las õpivad.”

Vesteldes kord ühe nüüdseks juba endise ministriga, tegime hämmastava avastuse: tuleb välja, et venelased ja eestlased saavad ainuüksi mõistest “integratsioon” erinevalt aru.

Mõlemad räägivad, et loomulikult on see kahepoolne protsess. Ja siis ütleb vene inimene teile: kahepoolne tähendab, et mina õpin eesti keelt, aga teie tunnete huvi venelaste eluolu vastu. Eestlane aga mõistab kahepoolset integratsiooni pigem selliselt: venelane õpib eesti keelt, aga mina, eestlane, ei sega teda õppimast tundma eesti eluolu. Ja selle peale integreeruvad mõlemad kahepoolselt, ja mõlemad on solvunud. Sellepärast, et juba algne eeldus on olnud vildakas.

Ja kõik see ei toimu sugugi rahvuste, vaid riigi tasandil, selle kaudu, kuidas riik käsitleb kohalike venekeelsete ja eestlaste vastastikuseid suhteid. Need peaksid tulenema multikultuurse riigi liikmete, mitte aga potentsiaalsete vaenlaste suhete loogikast. Sest isegi ainult näilise vaenlasega voodi jagamine muudab lõpuks skisofreeniliseks.