Stereotüüpidest ja stigmadest

Pavlovi koerast on küllap kõik kuulnud. Põhimõte on lihtne – kui mitu asja esinevad ikka ja jälle kõrvuti, korraga, siis tekib nende vahele seos.

Ühe ilmudes meenub teine. Kelluke – söök. Kelluke – söök. Samasugust seoseloomet võime täheldada ka meedias: vaimuhaige – maniakk, vaimuhaige – mõrvar, vaimuhaigus – sundravi. Sõna “vaimuhaigus” on aga iganenud ja kahjulik silt, mis ei ole ühegi kehtiva diagnoosi nimetus. Oluline on mõista, et inimesed kannatavad psüühikahäirete all, mitte ei ole vaimuhaiged.

Enamik psüühikahäirete all kannatajaid ei ole vägivaldsed. Ning ehk olulisemgi – enamik inimesi, kes on vägivaldsed, ei ole psüühikahäiretega. Pigem vastupidi, psüühikahäiretega inimesed ei ole mitte vägivalla põhjustajad, vaid sagedasti hoopis ohvrid. Tõsiste psüühikahäirete, nagu skisofreenia, bipolaarse häire või psühhoosi all kannatajad satuvad rünnaku, vägistamise või röövi ohvriks kaks ja pool korda suurema tõenäosusega kui terved inimesed.