Ma armastan hüljatud last. Kasulapse „järjekorras“ on 20 perekonda

Dirigent Anneli Pilpak räägib, kuidas ta võttis oma perre elama lastekodulapse.

“Siin on inimene, kes vajab minu abi.” Nii mõtles Tallinna WAF koori dirigent ja lauluõpetaja Anneli Pilpak (41) jaanuaris 2010 ühes pealinna-lähedases lastekodus, kui tema ees seisis kaheaastane nääpsuke tüdruk. Omavanustest kasvult väiksem. Kaasasündinud raske puudega. Anneli kuulis, et tüdruk olnud nagu „räämas kassipoeg ahju tagant“, kui ta kaheksakuiselt oma lihaselt emalt ära võeti.
Aga Annelil puudus haletsemise soov. Ta oli oma abikaasa Urmase ja kahe teismelise lapsega aastaid rääkinud, et tahaks võtta perre lapse lastekodust. Mitte lapsendamiseks, vaid hoolduslepinguga. See tähendab, et laps jääb ikka riigi omaks (loe: riigi eestkostele), kuid lastekodu asemel kasvab ta täisealiseks saamiseni perekonnas. Kui Anneli aegajalt liigselt asja üle mõtlema jäi, olid tema lapsed just need, kes tagant torkisid, et “kaua te räägite, võtke juba palun!”
Ja nüüd oligi väikese “õe” kandidaat lastekodust leitud.
Uus perekond hakkas väikest tüdrukut kutsuma Baleriiniks. Tema peenikeste jalgade ja erilise hapruse tõttu.
Selgus, et Baleriinil polnudki jonni. Baleriin oli kõigega nõus. Oli alandlikkuse kehastus. Vähenõudlik. Temalt võis mänguasja ära võtta, ta leppis sellega.
Kui Baleriin sai haiget, siis ta ei nutnud. Veri võis voolata haavakesest, ikka ei nutnud. Psühholoog arvas, et Baleriin oli beebina nii palju röökinud, kuid temast ei tehtud välja. Baleriin oli alateadlikult leppinud teadmisega, et nutt ei mõju.
Baleriin ei osanud tahta kallistust. Anneli kutsus last sülle või kaissu, kuid tüdruk ei tulnud. Ta ei osanud olla kaisus! Süles.
Kas ja kuidas üks lastekodulaps pereeluga kohanes, loe Ekspressist. Teema on oluline, sest Sotsiaalministeeriumis on valmimas asendushoolduse kontseptsiooni. Riik soovib suurendada peres hooldatavate laste arvu. Sama palju võiks väheneda lastekodudes viibivate laste arv.

Kasulapse „järjekorras“ on 20 perekonda

MTÜ „Igale lapsele Pere“ juht Jane Snaith: „Meie tegevuse eesmärk on toetada väärtust, et igal Eestis elavale lapsele oleks tagatud kasvamiseks parim võimalik keskkond, milleks on ja jääb perekond. MTÜ „Igale Lapsele Pere“ ongi ellu kutsutud selleks, et professionaalselt ja vastutustundega viia kokku pered, kellel on võimalus ja kes soovivad jagada oma hoolt ja armastust ning lapsed, kellel ei ole võimalust kasvada oma sünniperekonnas. Eesti riik on alustamas programme 2014-2020 Euroopa toetusfondide najal erinevate valdkondade arendamiseks, sealhulgas ka laste asendushoolduse kvaliteedi tõstmisel. Selles protsessis soovime me saada tugevaks partneriks riigile. Samas eeldab see partnerlus, et enne suudame me ise omavahendite, vabatahtlike ning heategevuslike toetajate abil kasvada tugevaks oma valdkonnas kompetentsi omavaks organisatsiooniks.
Samas on selge, et muutused ei saabu kiiresti, selleks on vaja teha palju tööd ning läbida mitmeid vaheetappe.
Praegu on meil üle 20 perekonna järjekorras, et võtta enda perre kasulaps. Mitmed pered on juba üles kasvatanud ja ellu saatnud kokku kümneid ja kümneid vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsi. Sellised inimesed ei ole tavalises mõttes "normaalsed" - nad on näinud perekonna ja isikliku hoole muutvat mõju lapsele, kes sellest mingil hetkel lapsepõlves on ilma jäänud. Ja seda teades ei loe neile peredele ja kasuvanematele enam teiste arvamus või arusaamatult vaatamine.
Eestis elab täna asenduskodudes (rahva seas levinum sõna “lastekodu”) kokku ligi 1100 last vastsündinuist 18da eluaastani. See on ca 1% Eesti elanikkonnast, kahetsusväärselt suur arv meie väikese riigi kohta. Lapsendamise järjekorras on umbes 500 peret, kelle soov on üldjuhul lapsendada terve laps vanuses 0-3. Samal ajal elavad lastekodus jätkuvalt igas vanuses toredad lapsed, kes unistavad võimalusest elada oma kodus oma (kasu)vanemate hoole all. Peres hooldamine annab selleks võimaluse. Kuid see võimalus on täna vähe teadvustatud ja veel vähem teostatud.“