Eestlased Metsiku Ida kullaväljadel

Eestlased otsisid Siberis kulda juba 150 aastat tagasi. 1920. aastate keskpaigast on säilinud ka haruldane foto kullakaevandusest.

Eestlastest kullaotsijate lood ulatuvad juba 19. sajandi keskpaika. Kullaotsijaiks saadi paljuski olude sunnil ning esimesteks olid tõenäoliselt endised vangid, kes saadeti Siberisse sundasumisele. Mitu sundkolonistide küla asus Jenissei kubermangus Minussinski maakonnas. Tuntuim neist oli Ülem-Suetuk. Kuid elama jäi külla vaid kümnendik sinna saadetuist. „Peamiseks põhjuseks võis olla pruudinälg, mis kahjustas küla jätkusuutlikkust,“ arvab professor Aadu Must.
Nende meeste saatus oli enamasti traagiline. „Eestlastest kullaotsijad teenisid suvega varandusi. Sügisel pidutsesid ja laaberdasid, jõid endid surnuks või tapsid kakluses mõne saatusekaaslase, hääbusid haigustes ja kustusid tõbedes.“
Kuidas Venemaa kullakaevandustes töö käis, seda on kirjeldanud geograaf Jakob Lukats 1909. aastal ilmunud raamatus „Siberis kullamaal“. Kõige hullem oli kullakaevajate elu Uuralites. Lukats kirjeldab värvikalt Orenburgi kubermangus asunud Kotškari kullakaevandust. Tal oli julgust ära käia isegi kõige sügavamal maa all, kus paarsada kaevurit pimeduses rügasid.
„Meie liginemisel jättis töömees töö seisma ja teretas aupaklikult, ise raskesti hingates,“ kirjeldab Lukats.
„Kas töö on ka raske?“ küsis eestlane kiviseina raiuva töölise käest.
„Härra, vist ei ole ka põrgus pahem kui siin! Oled nagu elusalt maha maetud ja surm iga silmapilk oodata.“