Pat Metheny: musitseerimise ürgne tung

Kümnes kategoorias kakskümmend Grammy auhinda võitnud kuulus kitarrist Pat Metheny on üks Jazzkaare peakülalisi. Kolleegi küsitleb silmapaistev eesti džässkitarrist Ain Agan.

Oled Euroopas sadu kontserte andnud, aga Eestisse tuled esimest korda. Kas see on sinu jaoks rutiin või ootad Tallinna kontserdilt ja publikult midagi uut, erilist?

Olen Tallinna tulemisest tõeliselt elevil. Olen alati tahtnud seda kohta külastada ja seal esineda, ja see on võtnud tõesti palju aega. Mul on õnn, et saan mängida kõikjal maailmas ja nüüd lõpuks ometi ka Eestis.

Sa oled olnud meilivahetuses ühe eesti lauljannaga ja üks eesti kitarrimängija on osalenud sinu workshop’is. Mida sa tead eesti muusikast, muusikutest?

Olen selles mõttes vist tüüpiline, et suur eesti helilooja Arvo Pärt on minu jaoks oluline. Huvitav on aga see, et mu vanema poja esimese klassi õpetaja New Yorgis oli Eestist ning paar aastat oli tema klassikaaslaseks Kristjan Järvi poeg Lukas Järvi. Ma tõesti ootan kohtumist Eestiga.

Oled teinud koostööd paljude suurte kitarrikunstnikega, nagu Derek Bailey, Jim Hall, John Scofield. Kellega plaanid veel seda teha ja kas see võiks olla eesti kitarrimängija?

Hoolimata sellest, et olen aastate jooksul teinud palju koostööd paljude muusikutega, olen ma üsnagi tõrges koostööd tegema – ma pean enne tugevasti tundma midagi erilist. See on harva seotud instrumendiga, see sõltub rohkem isiksustest ja helidest, mida nad oskavad luua, ja oluline on ka see, et nad seda oskavad.

Kunagi ütles mulle New York Voicesi laulja Darmon Meader, et kuigi ta on käinud eri koolides, peab ta ikkagi oma parimaks õpetajaks suure hulga mitmesuguse muusika kuulamist.

Lähen veelgi kaugemale ja ütlen, et tegelikult on asi suhtlemises suurte muusikutega ja nende kuulamises, mida iganes nad teevad, kui nad musitseerivad ja sina koos nendega. Niimoodi – laval – ma õppisin. Ja õpin veel praegugi, see on üks põhjus, miks ma nii palju aega kontsertreisidel olen. Miski pole minu jaoks nii õpetlik kui tõeliselt heade muusikutega koos mängimine.

Oled küll salvestanud džässmuusikute “kohustuslikud” lood, nagu “All the Things You Are” ja “Giant Steps”, aga sa pole oma karjääri jooksul kuigi palju džässi standardrepertuaari plaadistanud? Miks?

Olin vist peaaegu kakskümmend aastat muusikas tegutsenud, enne kui vähemalt ühe neist sisse mängisin. Kuigi seda muusikat olen mänginud pikka aega ja tunnen arvatavasti paremini kui midagi muud. Tundsin, et enne kui mul pole midagi tõeliselt unikaalset neile ja teistele samasugustele lugudele lisada, pole salvestamisel erilist mõtet. Muidugi, see on iseenesest alati lahe ja teatud mõttes on ainuüksi selles iva. Ilmselt on see kõige vähem dokumenteeritud aspekt minu loomingust. Võib-olla muudan seda kunagi.

Need kitarriunisoonid vokaaliga (Bona, Hamilton, Aznar, Ledford) tekitavad sinu kompositsioonides erilist pinget. Kuidas sündis ja arenes Pat Metheny Groupi kõlapilt?

Kui mõtlesin välja, mida ma bändi sound’ist saada tahan, siis oli seal oma osa elektroonikal. Ma tõesti ei leidnud metsasarvemängijat, kes oleks minu soovide jaoks see õige, kuid ma tundsin, et vajan ansambli kõla balansseerimiseks hingamisega seotud elementi. Ja kohe kohtusin Pedro Aznariga, kes tõepoolest suudab laulda kõike, mida ma kirjutan. See oli hea kokkusattumine, kuigi mitte sound, mida otsiti.

Mäletan sinu kontserti Stockholmis 2002. aastal, kus mängisid Pat Metheny Groupiga. See on senini üks minu elu suurema energiaga kontserte. Kas sul on plaanis veel selle koosseisuga kunagi tuurile minna või on Unity Group, kellega sa ka Tallinnas esined, see tippkoosseis ja parimad muusikud, kellega saad teha sellist muusikat, nagu oled unistanud?

Minu jaoks on kõik üks kulgev tee. Ma ei tee vahet sel perioodil ja tol perioodil, sellel või teisel bändi koosseisul. Ma ei näe mitte lõppu, vaid algusi ja arenguid. Iga musitseerimise keskkond, mille ma olen aastate jooksul kokku seadnud, on erinev versioon minu tunnetusest, milline võib olla muusika ja milline võib olla bänd. Kuid see on väga isiklik. Kui mul on bänd ja ma olen palganud teatud muusikud selles mängima, siis on see nii, sest mulle tundub, et nad on parimad teatud sound’i realiseerimiseks, milleks mul on peaaegu ürgne tung. Suurema osa ajast tunnen, et kõik need alad on jätkuvalt huvitavad. Mul pole tunnet, nagu oleks minu algatused kunagi lõppenud, sest kõik jätkub. Ma võiksin õnnelikult mängida muusikat “Bright Size Life’i” pealt ka praegu. See on elujõuline – argumendid peavad siiani paika ja on väärt, et nende üle mõelda. Ja ka kõik muu liigub edasi. On muusikuid, kes liiguvad läbi elu nagu uss oma nahka vahetades, ühelt asjalt teisele ja siis järgmisele. Minu jaoks on see nagu mingile varasemale struktuurile uue lisamine, nagu uute tubade ja tiibehitiste ja lisanduste ehitamine majale. Kõik on ühendatud minuga. Kõik on võimalik, kõik tundub mulle lõpmatu. Kuid tavaliselt on mul palju rohkem ideid kui need, milleni ma tegelikult jõuan, eriti viimasel ajal.

Küsin sinult seitsme kitarrimängija nime, kes on olnud sulle olulised või on praegu. Kelle kontserdil ise viimati käisid?

Wes Montgomery, Kenny Burrell, Jim Hall, Joe Pass, Charlie Christian, Billy Bean, Pat Martino, George Benson.

Neid, kes veel planeedil viibivad, läheksin vaatama iga kell! Olen näinud Pati ja George’i esinemisi paaril viimasel aastal.

Milline on sinu harjutamise rutiin?

Ma olen väljastamisse takerdunud. Tavaliselt on mul vaja nii palju muusikat kirjutada või plaat lõpetada või midagi ära teha või tulla välja järgmise asja kontseptsiooniga ja seda uurima hakata jne, et mul on väga harva aega harjutada nii, nagu ma seda kunagi tegin. Aga kui ma olen turneel, siis saan lõpuks taas olla bändi kitarrimängija – mis on siiani üks mu lemmikasju. Kontsertreiside ajal saan ma ometi kitarrimängu kallal töötada. Meie kontserdid on pikad ja tavaliselt jõuan kohale kaks tundi enne kontserti, et soojendust teha jne. Nõnda saan veeta kuni viis tundi päevas kitarri käes hoides. Ma naudin seda.

Kas sul on uue muusika komponeerimisel ka mingid väljakujunenud reeglid, oma süsteem? Sinu sooloplaate kuulates tundub mulle, et see kõik on nii lihtne ja selge. Kuidas oled jõudnud soolomängus sellise helikeeleni?

Kui ma mõistsin, et suurem osa minu loomingust on kontseptuaalne ja et kirjutades on võimalik luua täielikke muusikalisi keskkondi, kus midagi juhtuma hakkab, siis võtsin ma selle täiega omaks. Ma naudin, et suudan konteksti leiutada. Mulle meeldib selge eesmärk. Tulemused võivad kuuldavaks saada paljudel eri viisidel – kuid kui algne eesmärk tugineb isiksuse usaldusväärsusele, siis on sel tihti hea tulemus.

Tean, et kitarri (eriti akustilise) ja enda jaoks ideaalse instrumendi leidmine on pikk protsess. Kuidas jõudsid nende pillideni, millega oled juba aastaid mänginud (Ibanez ja Linda Manzer)?

Põhimõtteliselt on kitarr üks puutükk, millel on keeled peal. Mulle meeldivad kitarrid, võib-olla nüüd isegi rohkem kui kunagi varem, kuid ma suhtun neisse nagu puusepp kruvikeerajatesse oma tööriistade hulgas – need on vajalikud, et töö ära teha, neid on mitmesuguseid, et teha eri asju jne. Ja väga hea kruvikeeraja ei aita ehitada maja, kui sa ei tea, kuidas maja ehitada. Heade riistadega võib suurepärane käsitööline valmistada mida iganes. Nii see on. Aga küsimusele vastates – olen aastaid kasutanud signatuurmudeli prototüüpi, mille Ibanez mulle valmistas. Varem mängisin oma vanal Gibsonil, kuid see ei suutnud vastu panna sellisele kuritarvitamisele, mida toob kaasa 200 järjestikust kontserti.

Linda Manzer on osutunud suurepäraseks kaastööliseks – ma annan talle veidrad ideed ja tema viib need ellu.

Kitarrimängijatel on tihti probleeme kätega. Kuidas sina oma tervise eest hoolitsed?

Ma olen väga lõdvestunud. Kui esinemise ajal mu selja taha astuda, siis võib mu mõlemad käed pilli küljest kergesti eemale lüüa. Ma vaevu puudutan seda; kuid mängin samas ka tõesti tugevalt, mitte pehmelt ega nõrgalt – see on üks veider segu. Eelsoojendus on mulle väga oluline – väga tähtis on hoida kõik lõdvestununa. Minu jaoks on puudutus kõik.

Kuidas sina ja sinu muusikud suudate nii pikki kontsertreise teha?

Ma olen seda pikka aega teinud ja minu ainevahetus on just nagu sellega kohanenud. Mul on teatud rutiin, mida ma kontserdiks valmistudes iga päev järgin. Iga kontsert on minu jaoks kõige tähtsam ning ma mängin iga kontserti nii, nagu oleks see mu kõige viimane. See aitab luua käesolevale hetkele teatud fookuse. Aga asjad juhtuvad. Jääd haigeks, hilined, polnud aega õigesti valmistuda, kellelgi bändis oli vilets päev jne – kõik need asjad mõjuvad ka. Osata kõige selle taustal tegutseda on võib-olla kõige tähtsam.

Usun, et seda intervjuud loeb enamik eesti kitarrimängijaid, sealhulgas ka palju noori muusikuid. Mida sa ütleksid neile soovituseks?

Kui sa oled oma bändis kõige parem, siis mine teise bändi. Ole alati nende muusikute lähedal, kes teavad asju, mida sina ei tea.

Pat Metheny Unity Group esineb Jazzkaarel pühapäeval, 27. aprillil kell 19 Tallinnas Nokia kontserdimajas.
Pat Metheny

Patrick Bruce “Pat” Metheny (59) on ameerika džässkitarrist ja helilooja. 15aastaselt võitis ta džässiajakirja Down Beat stipendiumi. 18aastaselt sai temast Miami ülikooli õppejõud, ja peagi õpetas ta juba kuulsas Berklee Muusikakolledžis. Seal pälvis ta imelapse kuulsuse.

Laiemalt sai Metheny kuulsaks pärast ajakirja Guitar Player Magazine intervjuud 1975. aastal ning kahekümne ühe aastaselt salvestatud debüütalbum “Bright Size Life” (1976), kus musitseerisid ka bassigeenius Jaco Pastorius ja löökriistamängija Bob Moses, tõstis ta džässimaailma tippu. Ta on esinenud ja salvestanud koos Chick Corea, John Scofieldi, Herbie Hancocki, Brad Mehldau, Joni Mitchelli, Milton Nascimento, Santana ja paljude teistega.

Ajakiri Down Beat on ta kolmel korral valinud aasta kitarristiks ning praktiliselt iga plaat, mille ta oma ansambliga salvestab, võidab ka Grammy auhinna.

Pat Metheny värskeim album kannab pealkirja “Kin” ja see ilmus käesoleval aastal.

Keerulisem, liigendatum, põnevam

Pat Metheny Unity Group
“Kin”
(Nonesuch)

Suurepäraste helimaastike looja ja kahtlemata ühe džäss­kitarri­ajaloo väljapaistvama ning innovaatilisema kitarri­kunstniku Pat Metheny ja tema Unity Groupi teist albumit lahti pakkides olid närvilõpmed ootus­ärevusest kuumad. Kuklas kumas esimese plaadi kogemus, kui pärast esmast kuulamist panin plaadi karpi tagasi ja siis mõne päeva jao seedimise järel selle taas välja võtsin. Nüüd on see minu elu kümne kõige rohkem kuulatud albumi seas. Nii võimas kogemus paneb paratamatult oma pitseri.

Metheny muusikat kuulates tundub, et see on ajatu, et see on meie juures juba ammu. Vaadates ja kuulates teda kontserdil, tajume puhast energiat, lapselikku mängurõõmu muusikast. Metheny oleks justkui kellegi teise, mitte maapealse käe ja mõtte pikendus – puhas ja suur.

Metheny on teinud uuel plaadil mitu kummardust – Ornette Colemanist (“Genealogy”) kuni üldlevinud popmuusika kompositsioonireeglite parimal tasemel teostatud ja just nagu Anna Maria Jopeki lüürikat ootava looni “We Go One”.

Kaunis ballaad “Born” kulgeb alguse pikast pingest kannatamatuseni, et siis lõpuks vabaneva täiusliku kulminatsioonini jõudes vaikselt kaugusse kaduda. See on kauaks kummitama jääv meistriteos.

Loo “Kqu” teema kõlab kui vana hea Keith Jarrett koos Jan Garbarekiga. Nauditav on kuulda vihjeid eelnevate aastakümnete loomingule – ballaadis “Adagia” hoiab Metheny sõbrakätt oma vanade fännide õlgadel. Viited, mis albumit kuulates tekkisid, toetuvad ka Metheny enese poolt nimetatud eeskujudele. Suurim erinevus või uudsus võrreldes tema varasema loominguga on vahest see, et taktimõõdud on muutunud keerulisemaks, kompositsioonid liigendatumaks ning harmooniad põnevamaks. Metheny soolodes paitasid treenitud kõrva mitmed uued fraasid.

Omaette peatükki vääriksid Metheny ansamblikaaslastena suurepäraselt mängivad muusikud Chris Potter, Antonio Sanchez, Ben Williams ja Giulio Carmassi, kelle panust plaadil on raske üle hinnata.

Panen ka “Kini” mõneks ajaks ootele, et Metheny esimese Eesti kontserdi mõju järel see kiiresti plaadimängijasse tagasi poetada.

Ain Agan

Ain Agan

Intervjuu autor Ain Agan (54) on silmapaistev eesti džässkitarrist ja helilooja. Ta on Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kitarriõppejõud ning Viljandi kitarrifestivali asutaja ja kunstiline juht. Ta on erakordselt mitmekülgne muusik, millest annavad tunnistust kümned ja kümned heliplaadid, millel ta on kaasa löönud. Agan mängib nii džäss-, pop- kui folkmuusikat ning juhib paljusid ansambleid või kuulub nende koosseisu: Agan/Maaker duo, Mai Trio, Agan Group jpt. Ain Agan oli Estonian Dream Big Bandi asutamise juures ja ansambli Eesti Keeled asutaja. Ta on esinenud Rootsis, Soomes, Prantsusmaal, Kanadas, USAs, Venemaal, Hiinas, Austrias, Inglismaal, Iirimaal, Norras, Taanis ja Fääri saartel.

Ain Agan on välja andnud kolm sooloplaati, tema värskeim album on koos kitarrist Oleg Pissarenkoga salvestatud duoplaat “A2O” (2010).

2014. aastal kaitses ta magistrikraadi muusikahariduses.

Priit Hõbemägi