Reaalkooli direktor Gunnar Polma 1960–2014
las olla nii, kõik vaibub pikkamööda
jääb ainult sein ja sammaldunud maa
kus meie teineteisest ikka mööda
veel vaatamas – mis sest, et samal maal
Ülestõusmispühad on möödas. Tallinna gümnaasiumid on toibunud jahmatusest, et Reaalkooli direktorit Gunnar Polmat ei ole enam. Reaalkooli juhtimise on üle võtnud tragid kolleegid, enamikus naised, direktorit asendab õppealajuhataja Ene Saar.
Poolteist kuud tagasi jäi Polma kadunuks, seejärel juba kadunukeseks. Mind paelub see uhke kuju, kes mälestustest välja joonistub. Selgub näiteks, et Eesti ühe parima kooli juht pidas Läänemaal ratsatalu. Vähe sellest: suuremate kirikupühade ajal sõitis Polma hoburakendiga jutlusele. Maakodu asub kirikust kümmekonna kilomeetri kaugusel. Karuse koguduse liige Meelis Malk mäletab, kuidas Polma palus sõpradel annetada raha Karuse kirikusse oreli ostmiseks. Läänemaa veisekasvataja Aldo Laan aga räägib, kuidas lisaks hobustele ja lammastele võttis Reaalkooli direktor hiljaaegu tallu veel veised. Mõnikord jõudis ta talus käia ka kolmapäeval, nädalavahetuseti aga kindlasti. Ent möödunud sügisel jäi Polmal äkki talu jaoks aega väheks. Paljud maatööd langesid vanema tütre Madli ja väimees Maidu õlgadele. Põhjus: kooliasjad hakkasid koonusesse jooksma.
Kui vaadata viimaseid pilte Gunnarist, siis ma väheke kardaksin sellist direktorit. Ta ei ole keegi, kes häält tõstaks, ei. Pigem on pilgus introverdi soorituspinget. Reaalkooli direktori asetäitja õppetöö alal Ahti Pent, kellele Gunnar Polma oli lihane onu, meenutab, kuidas ta viis Polma mitmel korral ise õhtul koolimajast ära, sest arvuti taga konutamine ei anna õpetajate palgaraha juurde. Läänemaa keskkonnakaitsja Kaja Lotman meenutab Gunnar Polmat kui heas mõttes töönarkomaani. “Kool oli tema pere. Ta võttis kõike kooliga seoses kohutavalt hinge!” Kaja ja tema abikaasa, bioloog Aleksei Lotman tundsid Polmat ligi kolmkümmend aastat, ülikoolist saadik. Kaja lisab, et ilma Polma kutseta poleks ta Läänemaale kolinudki. “Viimati nägin teda jaanuari keskel. Hobused olid lahti pääsenud ja viipasin Gunnarile käega läbi autoakna,” meenutab Lotman nukralt. “Gunnar lehvitas vastu. Naeratas. Ma ei näe teda enam iialgi.”
Kui Polma 16 aastat tagasi Tallinna tuli ja Reaalkooli juhatajaks kandideeris, oli ta pikkade juuste ja boheemliku olemisega Läänemaa koolimees ja kaitseliitlane.
Ega me ju kindlalt ei tea, millest koolijuhi depressioon alguse sai ja miks see nii rängalt kulges (depressioon oli ainus haigus, mis 53aastasel Polmal diagnoositi). Räägime pigem Polma eelmisest, imeliselt õnnestunud aastast. Reaalhariduse andmine Tallinna kesklinna keskpunktis asuvas kuulsas koolis laienes. Polma võitles välja uue erakooli, Kesklinna kooli, kuhu tänaseks on vastu võetud juba 125 jütsi. Sellise, kus õpetajad ei tunneks palgapinget. Jah, Polma oleks võinud kolida osa Reaalkooli ka Liivalaia gümnaasiumi hoonesse, nagu linn pakkus. Reaalkool oleks võinud otsida mõne kehvema tasemega partnerkooli ja selle üles upitada. Nii soovitas Inglise Kolledži direktori Toomas Kruusimägi.
Polma tahtis teha “päris asja”, nagu ta ise ütles. Reaalkooli taga, Pärnu mnt 11 vabanes riigil endine politseimaja. Nii kesklinnas kui üldse võimalik. Mõlemad Tallinna oivalised koolid, Reaalkool ja Inglise Kolledž, tahtsid sinna naabermajja laieneda. Mitusada lapsevanemat ja õpetajat tegid juba plaane.
2010. aastal müüs rahandusministeeriumi firma värskelt remonditud 5korruselise maja, koos 1400 m2 krundiga, aga naeruväärse 1,3 miljoni euro eest ühele austria perekonnale. Nüüd hakkas Polmal kiire. Vilistlaste abiga otsis ta Austria perekonna üles ja palus neil teha panuse Eesti haridusse. Ehk lihtsamalt: müüge maja ikkagi koolile.
Juhtus ime. Austerlased nõustusid. Polma tõmbas taskust välja teise ime – Reaalkooli rahapumba. Selleks on Reaali koolisööklast välja kasvanud catering-firma, mis on teeninud aastaid kasumit. See kasum koos kooli toetajate rahaga ostiski Kesklinna Põhikoolile hoone, mille riik oli austerlastele müünud.
Paari klassi jagu lapsi oli juba uude kooli tulla soovinud, ent minister Jaak Aaviksoo pelgas koolitusloale alla kirjutada. “Eestis on ju teisigi erakoole, ja tõesti – igasuguseid,” arutleb Polma kabineti suure laua taga praeguse Kesklinna Põhikooli direktriss Jaana Roht. Aga just selle kooli puhul hakati rääkima, et tekib kogu riigi heal tasemel hariduse tasuliseks muutumise oht. Aprill lõppes, koolitusluba polnud. Viimasel minutil mõtles Aaviksoo välja manöövri – saatis loa küsimuse Riigikogu kultuurikomisjoni seisukoha võtmiseks. Reaalkool hoidis hinge kinni. Polma tahtmine jäi peale: haridusministeerium oli enda sõnul sunnitud koolitusloa andma, kuna “formaalsed nõudmised on täidetud”.
Et hariduskorraldust muuta, astus Polma poliitikasse. Ta hakkas sügisel Vaba Isamaalise Kodaniku programmitoimkonna esimeheks.
Kui ma kuulen, milliseid kaljusid Reaalkool eelmisel aastal pidi ületama, tekib mul veendumus, et direktor Polma oleks pidanud võtma pika-pika puhkuse. Kui Gunnar veel kuu aega oodanud oleks, leevendanuks tema meelt see, et uue valitsuse peaminister ja haridusminister, nii Rõivas kui Ossinovski, on mõlemad “Reaali poisid”.
