Pätt pääses riigi rahale ligi lihtsalt. Kogu vaev oli vaid õigel ajal õigele uksele koputada.

Uks viis riiklikku Maaelu Edendamise Sihtasutuse bossi kabinetti.

2007. aastal eraldas Eesti riik tollele sihtasutusele 30 miljonit krooni (üle 1,9 miljoni euro) hoiu-laenuühistute tegevuse arendamiseks. Fondid olid olemas, ole vaid lahke ja jaga laiali!

Nutikad tabasid asja ära. Aprillis 2008 ilmusid sihtasutuse šefi jutule kolm noorhärrat. Rääkisid mesimagusalt, et tõmbavad käima uue hoiu-Laenuühistu. Oleks eriliselt kena, kui riik õla alla paneks.

Riiklik sihtasutus laenaski kümneks aastaks kolm miljonit krooni.

Laenulepingusse kirjutati, et kogu risk lasub noorhärrade ühistul, riigi sihtasutuse risk on 0 (jah lugesite õigesti: ümmargune null). Mis viga riigiametnikel niimoodi „riskivabalt“ laenu anda, pulss ei tõuse, ei pea südant valutama, võlgnikele assareid kaela saatma.

Püha püss, kui kergemeelsed olid sihtasutuse sellid! Taustakontroll pidanuks laenuandjal häirekellad helisema panema.

Millise taustaga tegelased said riigilt arendusraha?

Mis nad miljonitega peale hakkasid?

Miks ninamees välismaale põgenes?

Kas Eesti politsei suudaks ta üles leida?

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega