Eestist voolavad Venemaale sularahajõed
Eesti Pank rehkendas enne euro kasutuselevõttu, et ühisrahal on paljude plusside kõrval ka üks miinus: nn halli tsooni ärimehed hakkavad siit suurtes kogustes sularaha välja viima. Eriti üle idapiiri.
See polnud asjatu kartus. Sularaha liigub Eestist Venemaale üüratutes kogustes. Ken-Marti Vaher rääkis kaks aastat tagasi siseministrina Riigikogus, et 2008. aastal viidi üle Vene piiri 525 miljonit eurot, 2009. aastal 192 miljonit ning aastail 2010–2011 ligikaudu 330–340 miljonit eurot kummalgi. Need olid ametlikult deklareeritud summad.
Võime vaid ette kujutada, kui palju raha läheb itta deklareerimata. Või liigub sinna näiteks Läti või Soome kaudu.
Vene keeles said sõnad обналичивание ehk снятие (sõna-sõnalt: sularahaks tegemine ehk arvelt võtmine) populaarseks 1990. aastate majandusreformide alguses. Nende slängisõnadega tähistatakse tegevust, mille eesmärk on maksudest kõrvalehiilimine ja sularaha hankimine. Vene kõnekeeles kutsutakse “sulatamist” sageli ka rahapesuks.
Sularaha ei kasuta mitte ainult kurjategijad, vaid ka näiteks ärimehed või ametnikud, kes soovivad varjata oma sissetulekute allikat või nende suurust.
Rahapesu andmebüroo juht Aivar Paul ütleb samuti, et nn sulatamine ei pruugi olla alati kuritegelik. “Need summad võivad olla ka hallid, võivad olla ka valged. Juhul, kui need on valged, kasutatakse sellist skeemi, et saada kiiresti sularaha. Sellisel juhul on tegemist täiesti legaalse äriga Eesti poolt vaadatuna. Eurode hankimine on Venemaal kallim kui Eestis.
Sularaha “hinda” on raske üheselt hinnata, kuid paari juhtumi valguses julgeksin pakkuda, et kui Venemaal sularahas eurode kättesaamise hinnaks on umbes 5 protsenti, siis selliste skeemide abil võivad odavamad variandid olla 1,5–2 protsenti. ”
2006. aastal käis Venemaa Keskpanga asepresident Andrei Kozlov poolsalaja Tallinnas. Ta nõudis Eesti võimudelt mitme Eesti Ühispangas ja Sampo Pangas asuva konto sulgemist. Jutt käis miljarditest rubladest ja kroonidest.
Paar kuud hiljem Kozlov tapeti. Tema mõrv ajas Kremli vihaseks. Vladimir Putini kodulehele internetis ilmus kurjategijate aadressil teade: “Me näeme, kuidas iga kuu viiakse Venemaalt rahapesuga välja miljardeid rublasid.”
Eesti Rahapesu Andmebüroo hoiab neil liikumistel silma peal juba aastaid. Näiteks büroo 2008. aasta aruandesse oli trükitud keeruline skeem “Eesti kui Venemaalt saabuvate illegaalsete rahavoogude transiitriik”.
2009: “Venemaa suunal olid tehingud suuremahulised ning kanti põhiliselt läbi Küprose.”
2010: “Raha ei kanta enam alati otse Eestisse, vaid kasutatakse teistes EL liikmesriikides (nt Küpros, Läti) registreeritud offshore-firmade kontosid. Samuti ei viida Eestis vahetatud raha enam alati otse üle piiri tagasi Venemaale, vaid kasutatakse Lätit ja Soomet.”
2011: “Raha viiakse fiktiivsete tehingutega Venemaalt välja, kasutades kurjategijate poolt kontrollitavaid ettevõtteid. Ka selles faasis kasutatakse sageli mitmeid tehinguid, “segades” kuritegelikku ja seaduslikult saadud raha. Lõpuks kantakse raha Eestis tegutsevate ettevõtete kontodele, kust see kas sularahaautomaadist või finantsteenuste pakkujate kaudu välja võetakse ja Venemaale tagasi viiakse.”
2012: “Venemaalt Eestisse liikuvate rahasummade nn sulatamiseks kasutatakse enam mitte krediidiasutusi, vaid maksevahendajaid. Maksevahendajatel on võrreldes krediidiasutustega keerulisem teostada vara päritolu selgitamiseks hoolsusmeetmeid, kuna erinevalt pankadest on maksevahendajatel kordades vähem informatsiooni.”
Mullu andis Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Raul Malmstein teada: “Oleme suurepäraselt teadlikud, et Eestis tegutsevad makseasutused on mitmed “spetsialiseerunud” suuremal või vähemal määral idasuunaliste klientide teenindamisele, mille peamine majanduslik sisu on “raha sulatamine”, mis toob kaasa väga kõrge riskisuse eelkõige rahapesu tõkestamise seaduse täitmise suhtes.”
Kuid juriidiliselt on seda äri raske keelata, sest kuni pole tõestatud, et tegemist on kuritegevusest saadud summadega, võib raha liikuda.
Eesti makseteenuste osutajad ei peagi teadma, kas kliendi raha on must või valge. Kui summa päritolu tundub kahtlasena, peavad nad teavitama rahapesu andmebürood. See aga ei pruugi sugugi takistada tehingu teostamist.
Makseasutuste tegevust reguleerib Euroopa Liidu direktiiv. Selle regulatsiooniga soovis Brüssel luua võimaluse alternatiivse ja võib-olla ka odavama teenuse pakkumiseks võrreldes kommertspangandusega.
Makseasutuse tegevusluba omab Eestis käputäis ettevõtteid. Raha sulatamise vallas on neist suurim Tavid.
Tavidil võimaldab seda äri teha valuutavahetuspunktide olemasolu. Samuti on firmal leping G4Siga. G4S on suurim sularaha transpordi, õigsuse kontrolli ja arveldusarvele kandmisega tegelev firma Eestis. Tema sularahadivisjoni rahatöötluskeskused Tallinnas, Tartus ja Jõhvis töötlevad kokku ligi miljard eurot kuus.
Tänu soodsale otselepingule saab Tavid anda sularaha kundedele odavamalt kui pangad. Eesti Ekspressile on väidetud, et Tavid saab sulatamisel endale 0,17 protsenti summast. SEB tahab 0,4 protsenti, Swedbank 0,5 protsenti.
Tavidi kodulehel ametlikku hinnakirja ei ole. Selle asemel leiate sektsioonist “Sularaha väljavõtmine” selgituse: “Kandes raha meie arveldusarvele (omame arveldusarveid kõikides Eesti suurimates pankades (v.a SEB)), väljastame Teile sularaha eelnevalt kokku lepitud hinnaga. Meie rahavoogude juhid on meeleldi nõus vastama kõikidele Teie küsimustele ning arutama, milline lahendus on parim just Teie ettevõttele.”
Tingituna firma suurusest käib Tavidi nimi läbi ka paljudest kohtulugudest, kus on kõne all rahapesu. Kohtulahendite andmebaas annab otsisõnade “tavid” ja “rahapesu” puhul välja üle 20 juurdlusasja kohta aastail 2011−2013.
Ent üllataval kombel ei esine Tavid neis dokumentides ühtegi korda ei süüdistatava ega kahtlusalusena.
“Tavid ei ole kunagi osalenud üheski rahapesu skeemis ja tema vastu pole 20 aasta jooksul algatatud ühtegi rahapesu alast uurimist mitte üheski seitsmest riigist, kus AS Tavid tegutseb,” ütleb Tavidi nõukogu esimees Alar Tamming. “Kui pidada Tavidit rahapesu skeemi lüli osaks, tuleks osalisteks pidada nii Eesti kommertspankasid, kust raha laekus, kui ka Eesti tolli ja piirivalvet, kus raha piiri ületades deklareeriti.”
Kaks aastat tagasi püüdis Tavidit rünnata keskerakondlane Deniss Boroditš. Ta esitas Riigikogus arupärimise Äripäevas kirjeldatud suure rahapesu-uurimise kohta, kust jooksis läbi ka Tavidi nimi, ning küsis muu hulgas: “Kas juhtiv reformierakondlane Meelis Atonen, kes kuulub antud ettevõtte juhtkonda, võis antud juhtumi “ärakukkumiseks” kasutada ka oma mõjujõudu poliitikas? Kui palju võis antud tehingust kasu saada AS Tavid?”
Siseminister Vaher soovitas Boroditšil pöörduda prokuratuuri, kellel on õigus kriminaaluurimise detaile avaldada.
Praegu kuulub Boroditš reformierakonda.
Tavid aga õitseb. Rahapesu Andmebüroo juht Aivar Paul kiidab, et Tavidi toode on oma olemuselt tõesti atraktiivne pangaülekannetega võrreldes. Ja kehtivate seaduste järgi ei saa neid takistada. Peale selle täidab Tavid oma kohustusi: kui neil on kliendi ja tema raha suhtes kahtlusi, annavad nad sellest teada. Lihtsalt Tavid on suur ja paistab sellepärast silma. Ta on oma sfääris nagu Swedbank panganduses.
Venelastele meeldib Eestis raha sulatada, sest Eesti asub lähedal ja teenus on odav. Näiteks Riias on sulatada kallim kui Tallinnas.
Kuid vaikselt hakkab Eesti võimude töö mõjuma. Aivar Paul ütleb, et mullu oli küll märgata kerget tõusu võrreldes 2012. aastaga, kuid mitte varasemale tasemele.
Ja lõpetuseks: mõne aasta eest teatas Venemaa peaminister Dmitri Medvedev, et Venemaa vajab oma isiklikke “erimajandustsoone”, hoidmaks ära raha väljavoolamist – muu hulgas naaberriikide valuutavahetuspunktide kaudu. Vene ajakirjanduses avaldatu kohaselt saab selliseks majandustsooniks Krimm.
•Kompanii Property Impex omab arvet Leedus. Ta kannab raha üle firmale T-Line Group.
•T-Line Group omab arvet Danske Bankis. Ta kannab raha edasi Venemaa firmale Selkhozinvest. Väidetavalt oli tegemist ehitusmaterjalide ostmisega.
•Selkhozinvest omab arvet Tallinna Äripangas. Ta saab ka raha firmalt Conners Alliance. Selkhozinvest kannab raha (30 miljonit dollarit ja 2 miljonit eurot) edasi firmale Ateka Resources.
•Ateka omab arvet Tallinna Äripangas. See võetakse sularahas välja ja viiakse Narva piiripunkti kaudu Venemaale.
•Rahapesu Andmebüroo kahtlustas selle skeemi taga rahapesu. Kohus mõistis Ateka Resourcesi ja tema juhid õigeks, sest kuigi raha liikumine oli imelik, ei suutnud keegi tõestada eelkuritegu ehk et tegemist oli kuritegelikult hangitud rahaga.
