Kuidas elad, päkapikudisko?
Siim Nestor sukeldub kodumaise tantsumuusika romantilisse ja kaardistamata maailma.
1990ndatel valitses Eesti muusika peavoolu tantsubiit, mida tulvas kõikjalt. Seda kostis kõrtsidest, baaridest, klubidest, kontsertidel, seda kostis raadiost ja populaarsest telesaatest „Seitse vaprat“. Üsna võimatu oli inimasustusega aladel saata mööda päev ilma, et sa kuulnuks rõkkavaid ja lihtsaid laule, mille taustal prõmmis hoogsalt tugev bassitrummilöök. Jam, Duubel +, Hovery Covery, Tiiu, Up’n Down, Nancy, Caater, Mono Fans, Anaconda, Mr. Happyman. Isegi 2 Quick Starti tollaseid superhitte saatis siis üsna primitiivne ja kõva pauguga rütm.
Sedasorti popmuusika oli niivõrd dominantne, et ajas elitaarsema muusikamaitsega inimesed sõna otseses mõttes närvi. Tiit Kusnets andis 90ndail Ekspressis ilmunud Best B4 albumi arvustuses sellele muusikavoolule katusnimeks estobeat, kuid laiemalt käibele läksid terminid „vaibakloppimine“ ja „päkapikudisko“.
Hip-hop bänd A-Rühm andis 1998 aastal välja tantsupop antihümni „Popmuusik“, mille refräänis hõiskasid räpparid: „Ära karju mulle kõrva! Plaanitsen su mõrva! Lase enda tasku! Päkapikudisko!“. Ansambel Jää-äär muusikud levitasid kontsertidel rinnamärke, mis kujutasid endast keelumärki liikluses ja punane keelav joon oli tõmmatud just üle vaibaklopperi.
Nood haavad ei ole seniajani paranenud. Veel möödunud aasta augustis hoiatas Päevalehe muusikatoimetaja Mart Niineste riiklikust muusikapoliitikast polemiseerides: „Kui jätta kõik mitteakadeemiline ainult turu hoolde, võib korduda praeguste kolmekümneste mitmekülgsete melomaanide varateismeea trauma – „päkapikudisko” epohh laiatarbetasandi“. Pange tähele – trauma.
Aga nüüd? Tundub justkui olekski päkapikudisko-vastased võitnud. Kommertslikult on kõige edukamad folk ja pop-folk (Jaan Tätte, Curly Strings, Kõrsikud, Ewert & The Two Dragons ), pehmem ja hoogsam pop-rock (Vallatud Vestid, The Sun, Smilers, Karl-Erik Taukar) ja folk-metal (Metsatöll). Meelelahutusajakirjandus pöörab tähelepanu neile, kes parasjagu mõnel telelaulukonkursil või tantsusaates esinevad. Muusikapressi kangelaste nimikiri näeb välja nagu mõne hipsterfestivali kava – indie, elektroonika, hip-hop, metal. Kohalik superprodutsent Sven Lõhmus annab aastast 2005 kõige ehedama päkapikudisko artisti, žanri kuningnime Mr. Happyman projektiga taas kontserte, kuid nad esitavad vanu lugusid popiliku reggae’na, selles võtmes peaksid Lõhmuse sõnul tulema ka uued lood. Meinstriimraadiost virvendab veel vanu tantsupopi meeleolusid Getter Jaani & Koit Toome („Rannamaja“) ja Merlyn Uusküla („Aphrodite“) värsketest hittidest, aga üldiselt on juba ammu suurem tümm põrandalt kokku pühitud ja… põranda alla kraamitud.