Ettevõtja Andres Haamer sai tänavu veebruaris arstidelt surmadiagnoosi: 2011. aastal tähelepanu äratanud, kuid siis eemaldatud sünnimärgist on saanud üle keha siirdeid ajanud melanoom. Ometi on see šokeeriv teadmine teinud iga päeva palju väärtuslikumaks. Kui vaid saaks aega juurde…

Tuntud vaimuliku Harri Haameri poeg Andres Haamer on nimekas vana kooli ettevõtja.

1975. aastal töötas ta Teaduste Akadeemias, kui Endel Lippmaa andis talle hooldada esimese Eestisse toodud Canoni koopiamasina. Sellest süttis Andrese kirg kontori- ja fototehnika vastu.

1980ndate lõpus sõitis ta mööda Eestit ringi, hooldas humanitaarabina saadud paljundusmasinaid ja teenis valuutat. Kärutas Opel Kadetiga Soome vahet, kus oli loonud head suhted Canoni sealse esindusega. Veel enne taasiseseisvumist asutas Andres firma Overall, mis varustas moodsa kontoritehnikaga kõiki endast lugupidavaid büroosid.

Andres ütleb, et ehitas äri missiooniga ja laenudeta. Tänaseks on faksid vajunud ajaloo hõlma, kõik on digi ning koopiamasinad muutunud laiatarbekaubaks. Kuid Overall varustab tänaseni täislahendustega umbes kolmandikku Eesti suurematest kontoritest. Enam kui 50 töötajaga firma juhtimise võtsid üle Andrese pojad Märt ja Tõnis.

Andresel on tundlik sotsiaalne närv. Juba kauboikapitalismi õitsengul nuputas ta, kuidas ettevõtjad saaksid ühiskonda panustada.

Ta on tänaseni nõelamisvõimeline. Näiteks hurjutab ta riigijuhte nn 1000 euro eelnõu pärast, mis tema arvates solvab ausaid maksumaksjaid.

Andres ei salli, et inimesi nähakse justkui maksuartiklitena ning ettevõtjaid kassatäitjatena. Tema arvates aetakse Eestis paljud mõisted segamini: palka ei saada, seda teenitakse. Minister on tegelikult ladina keelest tõlgituna teener. Valitsus on riigi administratsioon. Ja makse ei korjata, maksud on investeering, mis peab alati mingi väärtuse tagasi tootma.

“Kui suurendame ainult makse, kurname raha tootjad välja. Ja kui neid pole, ei eksisteeri ka riiki. Ma ei mõista, miks sellest elementaarsest loogikast aru ei saada,” räägib Andres emotsionaalselt.

Andres oli väike poiss, kui ta isa Tartust Siberisse viidi ning ema metsa põgenes. Teda ei viidud, sest ta oli parajasti haige. Mitu aastat seikles Andres omapäi. Veetis kolm talve lausa kodutuna tänaval. Suviti oli sabarakuks üle Eesti jutlustanud pastoritele.

“Ma ei oleks kunagi elus saanud sellist koolitust enese säilitamiseks kui siis. Õppisin ette mõtlema, kuidas teha põgenemisteid ja pääseda varjulisse kohta,” ütleb ta.

Nooruspõlves tegi ta palju sporti. Tervise üle pole kurtnud, ehkki kolm korda on arstidel tulnud ta süda rütmi panna.

Uuemal ajal oli Andres tegev Niitvälja golfikeskuse loomise juures, kuigi ise pole suurem asi mängija.

“Mängisin kord sõbraga ja vaatan, et ta on kuidagi närviline. Mis lahti? Tema: kuule, tee natuke kiiremini, teised ootavad järjekorras.

See oli viimane kord, kui mängisin. Golf on mäng. Ja ma pean saama mängida rahulikult, tegeleda oma asjadega ja mõelda. Kui see muutub tööks, siis ma enam ei tee. Tööd on mul niigi palju.”

Igasuguseid asju on ta ajanud: kollektsioneerinud vanu autosid ja fototehnikat, kuulanud head džässi, nautinud head kunsti ning arendanud skautlust. Ajanud tähtsaid asju IT ja telekomiettevõtete liidus ning tööandjate keskliidu volikogus. Võtnud presidendiltki ordeni vastu.

Ent kõik asetus Andrese jaoks uude valgusesse 2011. aastal.

“Mu kehal on palju sünnimärke, ei pööranud neile tähelepanugi,” räägib Andres. “Aga üks hakkas vasakul käel kasvama, tõusis nagu seeneke üles. Abikaasa ärgitas arsti juurde minema, aga ma venitasin natuke. Kui mõõtsin, et oli kasvanud kuu ajaga millimeetri, siis läksin. Arst avastas, et see on pahaloomuline ja lõikas ära. Seejärel lõigati kaenla alt ära kolm pealümfi. Ühes avastati veel mikroskoopiline leid, mijärel opereeriti ära teisedki lümfid. Nüüd mõtlesin, et kõik on möödas.”

Andres käis kontrollis nii 2012. kui 2013. aastal. Kõik oli justkui hästi.

“Möödunud suvel hakkasin tundma, et jõudu pole. Selle aasta alguses avastati mul neerust seitsmesentimeetrine kasvaja! Operatsiooni aeg oli juba paigas, kuid kirurg lasi veel ühe uuringu teha ja siis selgus: kogu keha on siirdeid täis. Ja see pole neerukasvaja, vaid melanoomi metastaas.

Olen terve elu olnud realist. Tean, kuidas elu algab, ja tean, et see ka lõpeb. Mis sulle on antud, seda tuleb elada nii hästi, kui oskad, sinna panustada kõik oma oskused ja võimed – elada väärtuslikult.

Kirurg ütles, et nüüd läheb ainult keemia. Küsisin, kas see on ajapikendus. Jah, see on ajapikendus. Hetkeks mõtlesin, et see ju tähendab – mingil x ajahetkel mu elu lõpeb. Aga kõrvalt sain poistelt ja abikaasalt suure toe ja turvatunde. Sain hakata hoopis uusi väärtusi hindama.

Olen mõne kuu jooksul läbi käinud uskumatu protsessi! Pean end üheks õnnelikumaks inimeseks maamunal!”

Meeleliigutus Andrest ei väsita. Pojad ütlevad, et isa on oma tahtejõuga alati kui raudnael. Nende läbielamised on vahest raskemadki.

Märt: “Mõtlesin, et OK, nüüd on siis asi selge, mustvalge. Varem oli ikka nii, et küll jõuab, küll teeme. Nüüd toimetame nii, et ükski hetk enam raisku ei lähe.”

Pojad võtsid isa “manageerimise” üle. Küsimusi oli palju. Mis on melanoom? Kuidas seda ravitakse? Mida teab asjast tänapäeva meditsiin? Kui on paranemislootust, siis kui palju ja milliste vahenditega?

Märt ja Tõnis kaardistasid isale kasuks tulla võivad tutvused. Ühendust võeti spetsialistidega Saksamaalt, USAst, Hollandist ja Skandinaaviast. Kergendust tõi asjaolu, et viimastel aastatel näis vähiravis olevat toimunud suur läbimurre.

Pojad üritasid isa möllida uusima melanoomiravimi Anti-PD1 laiendatud kättesaadavuse programmidesse (patsiendirühmale tasuta), mis eelnevad ravimi turuletulekule. Paraku ei pääsenud nad löögile. Ühe variandina on kaalutud ka preparaati Yervoy, mis toimib väga täpselt raku ühele mehhanismile. Erinevalt kiiritus- või keemiaravist, mille kasutegur on sageli väike.

Haamrid rehkendasid, et uute ravimite ühistoimel oleks suur šanss isa elu kolme kuni viie aasta võrra pikendada. Niisuguste ravimite eest tuleb välja käia aga väga suur summa.

Andresel on, nagu ta ise ütleb, neli “superlapselast”. Vanim neist 15aastane, noorim kõigest pooleaastane. Ka nendega veedetud aeg on omandanud täiesti uue tähenduse. Vanaisa ainult muretseb, kas ta jaksab olla lastelaste ees nii vapper, kui on alati olnud. “Tihti tabab inimesi tagantjärele tarkus, et oleks pidanud oma vanematelt küsima veel seda ja teist, aga aeg sai otsa. Täna süveneme isa mõtetesse väga tõsiselt ja õpime neist. Et olla targemad ja tõhusamad,” ütleb Tõnis.

Nädalavahetuse veetsid Haamrid Saaremaal suvekodus, vesteldes isaga pikki tunde. Vahepeal Andres pikutas veidi, siis räägiti edasi. Pojad salvestavad nii palju vestlusi isaga kui võimalik.

Märt leiab, et isa diagnoos, ehkki emotsionaalselt raske, on palju parem kui teadmatus. Nii saab järelejäänud aega kasutada maksimaalselt hästi.

Miks kõik nii läks, pole Haamrid kunagi küsinud. Tõnis ütleb, et käsitleb keha kui keemilist kooslust, kus väikesed DNA vead on paratamatus. “Kui me tahtlikult oma elu ei riku, siis on kõik ülejäänu kehakeemia.”

Andres lisab: “Elu on nii pikk, kui seda on antud. Paljusid asju me ei saa kujundada ja määrata. Järelikult tuleb keskenduda sellele, mida saame. Mina olen realist. Elu lõpeb ära kas nüüd või natuke hiljem. Kui lõpeb hiljem, siis on katsetused minuga andnud mingi tulemuse ja ma olen sellega rahul. Kui varem – ju siis peab nii minema.”

Üks hea asi on veel: nüüd teavad Haamrite lähedased ja tuttavad melanoomist palju rohkem.

Andres patsutab tema paremal ja vasakul käel istuvatele poegadele korduvalt tunnustavalt põlvele. Poisid on tal üsna naksid, mis teeb isale selgelt rõõmu.

Millest veel unistada?

“Unistan, et kui mind enam ei ole, siis mu lapselapsed saavad elus hästi hakkama ja nende isad suudavad neile parima kaasa anda. Et teineteise usaldamise, austamise ja aktsepteerimise tunne jätkuks. Nii kaua, kui seda näen sündimas, olen metsikult õnnelik inimene!”


Kaugele arenenud melanoomiga võitlemiseks on üks vähestest efektiivsetest võimalustest immuunsüsteemi mõjutav ravim Yervoy (toimeaine ipilimumaab). Seda tilgutatakse patsiendile mõnesajamilligrammiste annustena pooleteise tunni jooksul lahusena veeni.

Kokku tuleb teha neli annust – üks iga kolme nädala tagant. Tegu on ühe kalleima vähiravimiga. Yervoy ravikuur (need neli annust) maksab umbes 100 000 eurot. Haigekassa ei pea ravimi finantseerimist kulutõhusaks. Yervoyd vajab Eestis umbes kümme patsienti aastas, kuid keegi pole seda seni suutnud välja osta. Valik on sisuliselt ränk: maksa või sure, sest melanoom areneb organismis kiiresti.

2011. aastal viidi Eestis ellu ravimi laiendatud kättesaadavuse programm. 20 patsienti said ravimi tasuta ning nende elu pikenes parimal juhul rohkem kui kolm aastat.

Viimasel kolmel aastal on Euroopa Liidu ravimameti poolt registreeritud kolm uut tõhusat melanoomiravimit, millest ükski ei ole Eestis kõrge hinna tõttu kättesaadav.