Jah, tõesti Odessa
Käisin juuli alguses Odessas, esimest korda. Esmalt lennukiga Kiievisse ja sealt rendiautoga (rent 260 USD kaks ööpäeva) Odessasse. 478 km ja ligi viis tundi sõitu. Kangelaslinnast kangelaslinna viis lai korralik, mullu valminud autostrada ametliku kiirusepiiranguga 90km/h. Peent marki udukuulid kihutasid sel teel ikka kaks korda kiiremini, ja et miilitsal palgalisaga veelgi lihtsam oleks, oli tee-ehitaja suunanud erinevad sõidusuunad pikalt ja pidevalt ühele teepoolele ja piiranud kiiruse poolesajani. Lisaks veel valge sildiga (50 km/h) külakesed, sest ka Ukrainas on ridakülad (kahe lehma majapidamistega) teede ääres. Kohalike juhend miilitsatega kohtumise puhuks oli: ära midagi räägi, dokumente ära näita, anna 10 grivnat (1 grivna on 2,5 Eesti krooni) ja saad edasi sõita. Saigi. Samas kippus liiklus aegajalt liiga külg-külje kõrval toimuvat. Kütusele (benzin pjatõi ehk 95) kulus kokku 300 grivnat edasi-tagasi sõidu tarvis.
Prantsuspärane
Natuke Pariisi moodi - oli esmamulje. Linna asutas Katariina II 1794. aastal ja aastast 1795 on nimeks Odessa. Aastail 1804-1813 oli linna kuberneriks vürst Armand-Emmanuel du Plessis Duc de Richelieu. Too musketäriaja kardinali nimekaim, prantsuse verd Vene aristokraat oli lubanud linna luua veel ilusamaks kui Pariis. Teadjad räägivad, et eriti Nice ja Odessa pidid väga sarnased olema. Odessas on palju nii bulvare kui ka alleesid ja natuke “Luksemburgi aeda”. Richelieu samba juurest viivad kõrgest kaldast alla nn Potjomkini trepid, kui te neid mujalt ei tea, siis vähemalt Eisenšteini filmist “Soomuslaev Potjomkin” ikka. Kreeka toogasse riietatud Richelieu samba kuju ümber oli Peterburi Palee väljaku koopia, piki kaldapealset sirutus Mereäärne ehk Primorski bulvar, kahesaja aastane pool lõppes tänulike odessalaste ausambaga Puškinile ja poolesajandi vanuse allee lõpus oli sammas kahe kuldtähega punakindralile.
Prantsuslikku on linnas nii mõndagi, üht suurt parki suunab Frantsuski bulvar (mis ristub Pioneeride puiesteega). Linnaosa, kus rand kõige ligemal ja kus me korterit üürisime, on Lanžeron, kah ju prantslaslik. Kui tollestsamast Odessa de Richelieust sai Talleyrandi järel Prantsusmaa peaminister, siis Lanžeronile nime andnud prantslasest vene kindral Alexandre Andrault de Langeron on üles kirjutanud, joonistanud ja kaardistanud 1805. aasta Austerlitzi lahingu.
Ukraina või endine NL
Oma õitseajal oli Odessa Peterburi ja Moskva järel Tsaari- Venemaa suuruselt kolmas linn. Prantsuse-pärasuse kõrval on nõukalikku tänases Odessas rohkem kui Kiievis. Odessa ei ole kuuldavalt Ukraina linn, ikka pigem kõneldi tänaval vene keeles. Ning Odessa hääletas oranži revolutsiooni ajal ju Janukovitši poolt! Toidupoes öeldi grivnade kohta rublad, kuid küsimusele kas ma maksan siis rublades või grivnades, parandas ukrainlannast müüa summa grivnadeks.
Saja grivna eest sai poest kahe korraliku hommikusöögi jagu kraami viiele sööjale. Lanžeroni suuremat sorti produkti-poe müüja tänas erakordselt suure ostu eest, olla olnud heaks endeks. Mida me ostsime: tosin muna, piima, sinki, juustu, kohukesi, saia-leiba, natuke võid praadimiseks. Taise suitsusingi kilo hind jäi alla 30 grivna ja 900-grammine plastpudel piima maksis 3.30, väike kohalik jogurt maksis 1.40.
Kivine rand
Majutusime korteris Langeronis ehk Tarass Ševtšenko pargi juures. Kaks ööd kolmetoalises korteris maksis kokku 500 grivnat. Kupalnõi põiktänavast oli randa bukvalno kümme minutit. Mööda auklikku tänavat (autod pidid sõitma kõnniteel, et põhi vastu peaks ja soovitavalt ilma reisijateta), läbi võsastunud läätspuupargi, alla katkisest raudbetoonist trepist ja siis edasi ilmselt tsaariaegsest (st veidi kobedamast) trepist veel allapoole liivaranda. Autodele oli rannapiirkonnas parkimise tasu tõusnud viielt kümnele grivnale, kuid Toyota või Lexuse maasturi omanikud kauplesid valtapuu juures endist hinda. Rand, viiemeetrine halli liivaga riba, oli samuti tasuta, vesi ei olnud soe, vähemalt Eesti mereveega võrreldesJ! Lained olid karmid, merepõhi kivine ja kohe läks sügavaks. Hea, kui kaldale loopinud laine kõhuli teravatele kividele ei visanud! Riietuskabiinid ja dušid olid tasulised, grivna või kaks. Sama palju maksid ka tädide müüdud kodused pirukad. Marsruuttaksoga linna keskusse sõit maksis 1.25. Kauba peale sai kuulda armeenlasest šofjori seiklusi sellest, kuidas ta omal ajal Rakveres suurt mootorratast ostmas käis ja kohaliku „Volgaga” Tallinnas kokku põrkas.
Ukrainas on heaks tavaks juua palju õlut, pudelist, kohalikku õlut, mitte ainult meil tuntud Oboloni, vaid Slavutitšit, Žitomirskit, kohalikku Stellat jne. Jõid nii tütarlapsed kui ka noormehed, kuid koledasti purjus inimesi näha ei olnud. Taara jäeti maha, visati katki, aga viidi ka taarapunkti. Õlut joodi silmatorkavalt palju. Ja just pudelist. Aga kes on Kiievis käinud, Odessas õllekultuuri üle ei imesta.
Peatänav on Derebasovski, nime saanud de Ribas’ järgi, arhitekt, kes Odessat oma käe järgi kujundama hakkas. Kogu Odessa on täis hoolitsevaid käsi ja hoolivaid rahakotte ootavaid juugendmaju. Kõik nad võiks olla nii eeskujulikud kui Odessa ooperimaja, nende endi sõnu Euroopa ilu poolest teine ooperimaja!
Linna keskel on Ostap Benderi park, kus on nii kunsti- kui ka kunstkäsitöömüük, kus paviljonis mängis pühapäeval duhhovoi orkester maailma, nõukogude ja ukraina klassikat, tenor roosas särgis soleeris ning andunud tädid kuulasid pingiridadel.
Ukraina borš on ubadega
Süüa saab Ukrainas enamasti hästi, külmsupp okroška, ukraina ubadega borš, mitte punane peedisupp, mis olevat pigem vene borš, pelmeenid ja vareenikud. Igatmoodi hästi tehtud liha. Palju rohelist salatit. Ka teeäärsetes bensiinijaamades toideti hästi ja soodsalt.
Odessa peatänava Steikhaus oli nooblim söögikoht, mida tasub kasvõi ainult vaadata. See on selline liha ja veini koht. Toredad teenindajad kohe viitsivad sulle armsasti igasugu asju soovitada ja ega sa siis jutu peale kohe hinnakirja vaata! Jah, täitsa mõnus koht. Ja kui kõht liha täis, astuge üle tee Kuuba-kohta ehk Fideli, seal saab istuda tänaval vana habemiku piltide all ning Buena vista meeleolu loomiseks mängivad moosekandid sealsamas kõrval. Rahvas tuleb ja läheb, noormehed teenindavad kiiresti ja tähelepanelikult ja samas on kõigil ja kõigi jaoks aega.
Õhtul linnast koju saamiseks tuleb püüda õige numbriga buss või tramm. Üks kõik kust kuhu sõit maksab grivna 25 kopikat ja bussid sõidavad, kuni kõik kes tahavad, koju on saanud.
Koju kaasaviimiseks võib osta lauamängu, kus ühes kreeka pähklipuust nikerdatud karbis on koos kabe, male ja nardinupud, viimane neist on pargis mängijate seas populaarseim. Või Potjomkini trepiga t-särk, või midagi Ostap Benderiga seoses. Mängudekarp on kallis, ilusa eest küsitakse 600 grivnat. Aga kohalikud vahuveinid ja pipraviinad sobivad ka mõnele kingituseks. Poes jäi silma, et ühe pudeli pipraviina (10.10 grivnat) asemel võiks osta kaks karpi Sminti, nende tükihind on 4.15.
Oh, Odessa on imeline. Ootab investoreid, kelle seas praegu ilmselt julgeid ei ole, sest õhus on endiselt veel natsionaliseerimisehirmu. Turistil tasub aga investeerida aega, ning teha külaskäik linna, kus aeg hakkas seisatuma juba linna loomise aegu.
