Jaan Tootsen, Raadio Ööülikooli vedaja ja tõukaja kogus sel sügisel kokku vennaskonna lektoritest ja teadmishimulistest kuulajatest ning põrutas Võrru ja Võrust veelgi edasi Rõugesse, et salvestada ports loenguid, mis nüüdsest juba võnguvad Vikerraadio ja Klassikaraadio sagedust pidi. Arvan, et Tootsen tegi seda kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et enamus juturääkijaid – Jaan Kaplinski, Peeter Laurits, Argo Moor, Kaido Kama on Lõuna-Eestiga tihedalt seotud. Teiseks kindlasti sellepärast, et Võrumaal on taevas madalamal. Lihtsalt on.

Loengud ise toimusid nõukogude aegse kultuurimaja laval. Lava ees paiknev saal meenutas aga vineerkohvri sisemust, nagu ütles üks loengu kuulajatest. Ka stuudioks ehitatud  lava oli omaette vaatamisväärsus, mis kõlas loengute sisuga naljakal kombel kokku. Lae all rippuvad sünged stanged, kahel pool seina plokid ja trossid, raskused nende otsas. Paljudest loengutest lipsas sõja teema läbi. Ameeriklased, araablased, juudid, mõõgad, täägid, põmm-põmm. Jaan Kaplinski rääkis intellektuaalidest Esimeses maailmasõjas. Üleval lae all rippus eesti telgiriidest hiina katus, mis lisas sisekujundusele idamaist hõngu. Sein oli vooderdatud  värviküllaste kaltsuvaipadega, et heli summutada ja silmale iluks olla.

          Selle kultuurimaja kõrval on aga Rõuge kirik, mille seina vastu Juhan Jaigi jutus kuri kirikuõpetaja kõmatas, mispeale üks maakivi kiriku seinas värvus süsimustaks. Kiriku juurest mäest alla tulles on aga vana apteek, kus pakutakse koduseid eineid, nagu silt ütleb. Lisaks einele tuleb lauda istuma ka kohviku peremees, halli habeme ja suure jutuga vana, kes teab rääkida, et siin, Rõuges käis suvitamas omaaegne pop-kirjanik Hans Leberecht, et Rõuge ürgorus ühe puu alt tuleb sooja õhku ja et kui temalt soodsa raha ees paat laenutada, siis võib öösel koos tüdrukuga Suurjärve peale minna, mis on Eesti sügavaim järv ja seetõttu on vees iseäralikud vibreerivad lained ja nii kehaline kui vaimne orgasm on tagatud.

Praegu, kui ma seda pilti Rõugest kirjutan, tuli mu vennapoeg oma joonistust näitama. Ma tahtsin juba öelda, et ära sega, ma praegu teen.... Jäin siis môtlema, et mida ma teen ja mulle meenus Argo Moori loeng, kus ta rääkis, et kaasaegses ühiskonnas kaovad inimesed järjest enam sümbolite maailma ja võõranduvad teistest inimestest. Kas ma ise mitte ei ole juba uppunud kusagile sümbolite maailma? Kas ei peaks hoopiski minema tollelt hallipäiselt vanalt paati üürima ja noid vibreerivaid lained kogema? Aga üks mis kindel, Ööülikooli raadiolained on kah kindlalt kogemist väärt.

Järgmisest numbrist alates avaldab Areen Ööülikooli valitud loengute tekstid.

            & nbsp;            &nb sp;            &nbsp ;             & nbsp;            &nb sp;