Miljon mängus
Füürer oli terve sõjaaja üritanud miljonimängu pääseda, aga alles 1944. aasta sügisel, pärast Normandia dessanti ja Ukraina ning Baltimaade kaotamist, helistas talle Hannes Võrno ja ütles, et olgu Hitler valmis – pühapäeval läheb mänguks. Adolfil kästi enne lõunat telemajja kohale ilmuda ja öeldi, et vaadaku endale valmis ka kolm nutikat tugi-isikut, kellele ta võib mängu ajal helistada, kui käiku läheb õlekõrs “Helistan sõbrale”.
Peakorteris võttis maad äärmiselt närviline meeleolu.
“Geograafiat ma jagan,” arutles Füürer. “Ajalugu, arhitektuuri, muusikat, poliitikat ja kirjandust niisamuti. Aga vaat spordist ei tea küll mitte mõhkugi. Ega loodusest ja tehnikast. Kõik see on täitsa tume maa!”
“Eriti hullud on looduseküsimused,” ütlesin mina. “Loodust ei tea mitte keegi. Ma olin Schellenbergi sõber, kui Walter miljonimängus käis. Siis mulle helistati ja küsiti, kuidas on kollane käoking ladina keeles.”
“Sa teadsid?” küsis Hitler.
“Ei teadnud. Ma pakkusin, et Cetraria nivalis, aga pärast tuli välja, et tegelikult on Aconitum lasiostomum. Küll Schellenberg oli vihane! Ta, vaene mees, jäi minu pärast miljonist ilma! Ei, enam kunagi ei hakka ma kellelegi miljonimängusõbraks! Kellel pärast seda kisa ja õiendamist tarvis on. Nii et anna andeks, Adolf, aga minuga pole sul mõtet arvestada.”
“Ei no tõesti,” läks füürer mossi. “Kena sõber oled ikka, sturmbannfüürer Frits! Kui palju kordi sind aidanud olen – aga nüüd, kus Saksa rahva juht tõesti abi vajab, hüppad sa alt ära! Jumala eest, sa oled veel hullem kui Mussolini. Aga tühja kah, või mul tarku sõpru vähe on! Polegi mul sind tühja tarvis. Mõtleks – kollast käokingagi ei tea!”
Kõigepealt läks Hitler Himmleri jutule.
“Armas Heinrich, mul on sulle üks palve,” alustas ta. “Mis sa muidu ka pühapäeval teed?”
“Midagi,” vastas reichsführer. “Niisama pikutan kodus. Aga mis siis on? Mis mureks, Adolf?”
Kui füürer oma mure ära oli rääkinud, vajus SS-laste pealik sügavasse mõttesse ja raputas pead.
“Kallis Adolf, kardan, et sul pole minust abi. Nendes valdkondades olen ma absoluutne võhik. Ainus asi, mida ma jagan, on juudiküsimus. Aga juudiküsimust miljonimängus ei küsita. Anna andeks, minu füürer – ei saa sulle kuidagi abiks olla.”
Seejärel oli Hitleril jutuajamine Göringiga.
“Armas Hermann, sina oled üks tark mees. Tohib, ma annan su telefoninumbri Hannes Võrnole? Ma lähen pühapäeval miljonimängu ja võibolla helistan, kui ise vastust ei tea.”
“Kallis Adolf, aitaksin sind heameelega,” vastas lennuväemarssal, “kuid kahjuks pole mul telefoni. Ja isegi kui oleks, ega sellest kasu ei ole, sest ma nagunii neid miljonimängu küsimusi ei oska.”
“Aga Hermann, sul on ometi kõrgharidus!”
“Eee... jah... see tähendab, tegelikult ei ole,” õhkas impeeriumi esilendur kurvalt.
“Mis tähendab – ei ole? Kuidas sind üldse marssalina tööle võeti, kui sul kõrgharidust ei ole?” imestas füürer.
Göring läks näost punaseks nagu tomat ning vaikis nagu peet.
“Vasta, Hermann!” karjus Hitler. “Kas see tähendab, et sa oled mind kõik need aastad petnud? Vasta mulle, schnell, antworte mich!”
Nõnda tuli ilmsiks piinlik saladus, mida meie vahva paksuke kõik need aastad eneses kandnud oli. Hermann langes ebasoosingusse, jäeti riigiasjadest kõrvale ning sattus isolatsiooni, kust pääses alles Nürnbergi protsessil.
“Tont võtaks, punker on rahvast täis, aga kui kolme tarka inimest vaja on, siis ei leia ühtegi!” kärkis füürer. “Heake küll, Himmler ja Göring, need on üldtuntud puupead! Aga isegi minu vana sõber Joseph Goebbels vandus, et ei tea spordist, tehnikast ega loodusest ööd ega mütsi! Kuhu Reich niimoodi jõuab? Ei, Villi, sa lihtsalt pead mulle appi tulema. Kus selle häbi ots, kui Adolf Hitler miljonimängus jänni jääb. Stalin läheb heast meelest lõhki. Seda rõõmu ei tohi me oma vaenlastele küll pakkuda.”
“Olgu,” ohkasin mina. “Anna siis pealegi Võrnole minu number. Aga jumala eest, Adolf – kui ma peaks sinu mängu pekki keerama, siis ei taha ma ühtegi etteheidet kuulda. Et ei oleks nii nagu Schellenbergiga, kes alati ütleb mind kohates: näed sa, sealt läheb minu miljon!”
“Aarialase ausõna, kamraad Frits!” tõotas füürer. “Ma hindan kõrgelt sinu ohvrimeelsust. Ja usu, sinu vaev ei jää tasumata. Kui ma sõja võidan, annan sulle tänutäheks Venemaal suure mõisa valitseda. Aga Göring, Goebbels ja Himmler lakkugu panni!”
Niisiis istusin terve pühapäeva pärastlõuna telefoni juures, taimeleksikon süles. Isegi varjendisse ei julgenud pommirünnaku ajaks minna. Tunnid möödusid, saabus õhtu, õues läks pimedaks, öö laskus maa peale – aga Hannes Võrno ei helistanud ega helistanud. Kurnatuna varisesin lõpuks voodisse, kaotanud igasuguse lootuse.
Hommikul töö juures tormasin füüreri kabinetti ja küsisin:
“Mis juhtus? Miks sa ei helistanud? Ma ootasin su kõnet nagu lollakas.”
Aga Hitler põrnitses kinganinasid ega öelnud sõnagi. Lahkusin peakorterist suures hingelises segaduses.
Alles hiljem kuulsin Schellenbergilt, et füürer polevat osavate näppude voorust edasi pääsenudki. Mõttest, et miljon on siinsamas, vaid kuueteistkümne küsimuse kaugusel, hakanud Hitleri käed nõnda hullusti värisema, et ei saanud kuidagi klahvidele pihta.
See kätevärin ei lakanud enam kunagi.