Kadriorg park sees ja väljas
Näitus „Looduse ja kunsti austajatele“ Kadrioru lossis ja näitus „Kaduv maailm: inglise park Eestis“ Mikkeli muusuemis, avatud 14. septembrini 2003.
Kadriorg hõlmab lisaks lossile ka ulatusliku pargiala, mis ulatus hiilgeaegadel üle 100 hektari. Tänaseks on selles tehtud mitmeid kärpeid, kuid Kadriorg hoiab endiselt Tallinna haljasalade TOP-is esikohta.
Kadrioru park ja lossiansambel tähista oma järjekordset juubelit: 22. juulil 1718 lõid tsaar Peeter I ja tema lemmikarhitekt Niccolo Michetti siin labida mulda ning hakkaid tühjale kohale rajama esinduslikku lossiansamblit kõigi selle juurde kuuluvate lisanditega. Nii rajati lossi ette ja taha regulaarsed aiad, lisati ka perspektiivalleed, mis sidusid siseruumide pikendusena toimiva regulaarse pargi maastikuga.
Erinevalt baroklikust traditsioonist eksportida siseruumidesse mõeldud tegevused värskesse õhku, toovad sellesuvised Kadrioru parginäitused looduse näitusesaalidesse. Väliskunsti Muuseum pakub vaatamiseks näitust Saksamaalt Wörlitzi maastikupargist, mis rajati 18. sajandi keskpaigas. Suundumus Saksamaal toetus Inglismaa eeskujudele ja hõlmas peatselt kogu baroksest autoritaarsusest tüdinenud Euroopa. Inglise maastikupargi vabaduse hinguses elasid valgustusajastu ikoonilised mõtlejad, siit ammutasid inspiratsiooni nii Goethe kui ka Rousseau.
Mõninga hilinemisega jõudsid Euroopa suundumused ka Baltimere kallastele. Inglise maastikupark läks siin moodi 19. sajandi esimesel poolel, kuigi varasemad näited pärinevad juba 18. sajandi lõpust. Maastikupargi näitus Kadriorus proovib leida kontakti ka lossi ümbritseva maastikuga. Inglise stiilist inspireerituna rajas Georg Kuphaldt siin 19. sajandi viimasel kümnendil Kadrioru põhjapoolseid territooriume hõlmava maastikupargi.
Regulaarsust põlgavast inglise pargistiilist inspireerituna rajati mitmed pargid ka Eesti mõisate juurde. Mikkeli muuseumis eksponeeritud näituse koostajad ei ole saladuses hoidnud asjaolu, et näidete valik on subjektiivne, siin ei proovita anda terviklikku ülevaadet Eesti mõisamaastiku arengust. Näituse poeetiline ja idealiseeriv esitluslaad avab pigem kuraatorite mõttemaailma: Eesti mõisakultuuris on ihaldusväärseid vaimseid väärtusi, see on meie kadunud arkaadia, mida kunagi otsisid ka inglise maastikupargi rajajad. Laenates mõtte Tom Stoppardi näidendist „Arcadia“, võiksin inglise maastikupargi ideoloogilise suundumuse kokku võtta lühidalt: „Lancelot „Capability“ Brown jäljendas Poussini, kes jäljendas Vergiliust.“ Siin ühinevad poeesia, maalikunst ja arhitektuur, mida ühendab antiikselt heroiline maastik.
Kadrioru park oma mitmekihilisuses pakub aga teisigi seoseid ja näitusemõtteid kui seda on inglise maastikupargi melanhoolne kuldaeg. Asub siin ju president Pätsi eestvõtmisel algatatud ja läbini ideologiseeritud Rahvapark. Rahvuslikule ideoloogiale tuginesid nii Luigetiigi väljaku pseudo-baroksed rahvuslikust vöökirjast inspireeritud lilleparterite mustrid, kui ka Noortepark oma paviljoni ja basseinidega. Kadrioru Rahvapark ühendab barokse tugeva valitseja ideoloogia inglise maatikupargi motiivistikuga, mis 19. sajandi jooksul muutus linnaparkide rajamisel normiks. Näiteid, kus linnaparkide rajajaid inspireeris maastikupark, võib leida tervest Euroopast. Nii kujundas Ludwig von Sckell Müncheni linnapargi, mida tänaseni tuntakse Englische Garten nimetuse all ning John Nash Londonis St. Jamesi pargi.
Kadrioru kolm erinevat maastikukujundust väljendavad erinevaid suhtumisi. Ansambli keskmes paiknevad barokset absolutismi ülistavad regulaarsed aiad, millele põhjas sekundeerib looduse jäljendamisest ja utoopilisest vabadusihalusest inspireeritud maastik, lõunas aga täiendab Kadriorgu baroksest korraarmastusest innustust saanud rahvusliku autoritaarsuse tippnäide.
