Hõimuvendade soomusretk
Märtsikuu 22. päeval 1919 saabus Helsingisse jäälõhkuja Väinämöinen. Sellega jõudis Eesti Vabadussõjast koju I Soome vabatahtlike salk, mida juhtis major Martin Ekström. Üllatuseks ootas kangelasi sadamas ees Soome politsei. Veelgi enam, selgus, et ka laeval olid nendega kaasa sõitnud kaks Eesti kriminaalpolitsei ametnikku.
Jäälõhkuja ülevaatamisel avastati kaksteist kasti, kus polnud teps mitte sõjavarustus. Kastides oli hoopis portselani, raamatuid, vaipu, kristalli, lauakelli, küünlajalgu, maale, hõbedat jm. Kogu see vara oli kokku riisutud Eesti mõisatest. Kuni asjaolude selgitamiseni viidi kraam Helsingi tollilattu hoiule.
Malla mõisa paljaksriisumine
Soome abiväed jõudsid Malla mõisasse 12. jaanuari õhtul 1919 ja lahkusid sealt 15. jaanuaril. Mõis kuulus kindral Aleksandr von Lwowskyle, kuigi formaalselt oli see tema abikaasa Olga omand. Mõlemad olid punaste eest välismaale pagenud ja ega ka Soome vabatahtlikelt poleks neil midagi head oodata olnud. Malla mõisa valitseja Ernst Cölln oli kohanud Rakveres major Ekströmi, kes oli kõike muud kui sõbralik. Ekström öelnud Cöllnile, et “tema ei soovitaks Lwowskyle Malla tagasi tulla, sest nende poisid ei unusta 1905. aastat ja võtvat võimaluse korral kindralilt pea otsast.” Kindral Lwowsky nimelt olnud 1905. aastal Soomes Viiburi kuberner ning löönud usinalt kaasa venestamises. Seega teadsid soomlased hästi, kelle mõisas nad soomust tegid.
Ekströmi rügemendi sideohvitser leitnant Hans Vanaus tunnistas hiljem: “Jaanuari kuus kui I-se Soome vabatahtliku pataljoniga Malla mõisasse Virumaale asusime, said Malla mõisas järgmised kraamid: serviisid, üks vanaaegne buhveti kapi, üks kullatud laua, vanaaegsed sõjariistad ja hõbeasjad, tolleaegse obersti Ekströmi adjutandi leitnant Oskar Stenbergi käsul sõdurite poolt pakitud ja Tallinna toodud. Tallinnas paigutasime kraamid Toompuiesteele N:o 4, kus uksed saivad lukutatud ja võtmed leitnant Stenbergi kätte jäivad.” Suurem osa korteris olnud varast peeti siiski kinni ja toimetati hoiule Eesti Rahva Muuseumi.
Malla polnud ainus koht, kus niiviisi talitati. Ekströmi salgas teeninud Hugo Saario rääkis hiljem, et Riigikülas leidsid nad vürst Mischersky suvemaja. “Siin oli järele jäänud üks summadani täis vanu antiik kuld ja hõbe asju, niisama ka kalliskiva. Ka nägin mina sääl väga palju muid väärtuslisi asju nagu: mööblid, serviise, sõjariistu ja muid asju, mis kõik sõdurite Arvo Yline, Heleniuse, Eero ja Havu poolt ära viidi Narva. Sõdurid ja ohvitserid rääkisivad, et nemad olla veel pääle üleval pool nimetatud hõbe asjade saanud Narva Kreenholmi vabrikust hõbe asjasi. Mina kuulsin, et nende asjade võtmise käsk tuli majori von Hartmanni ja kapt. Wadeni poolt. Kõik nimetatud riisumised sündisivad 40-50 versta tegeva väe taga ja võeti peaaegu igast mõisast, kust abiväed mööda olivad läinud.”
See, et soomlased soomust tegid, polnud mingi saladus. Mõisate röövimise kohta päris soomlastelt juba toona aru Kalvi mõisnik Nikolai Stackelberg. Vastuseks oli vale. “Ekström teatas, et seda riisumist, nagu selgunud, igal pool neli sõjaväelast nende vägedest toimepannud, kuid kõik neli olevat Narva väerinnal langenud,” tunnistas Stackelberg oktoobris 1921 kohtu-uurijale.
Balti pataljonis teeninud Stackelberg teatas Kalvi mõisas toimunust ka diviisiülemale kindral Aleksander Tõnissonile ja esitas soomlaste näpatud asjade nimekirja. Röövimist nägi pealt Kalvi mõisa kütja Karl Aver, kelle sõnul “15. jaanuaril 1919 tuli Kalvi mõisa salkkond Soome sõjaväelasi ja nii kui välja paistis – 3 ohvitseri ja üks sõdur. Mina tahtsin nendega ühes majasse sisse minna, kuid et mina nendega rääkida ei saanud, panivad mulle püssi ette ja keelasivad ühes tulemast. Herraste majas magamise toas lõivad sissekäigu ja kappi uksed puruks. Kui pärast vaatama läksime, siis nägime, et seinte pealt olid kallihinnalised pildid ja põrandalt vaibad ära viidud. Nägin kui soomlased üht reisu kohvri ja kahte pakk kasti paraaduksest välja tassisivad ja sellepärast võib oletada, et kraam sinna pakitud oli.”
Soomlaste pahategudest kanti 1919. aasta algul ette ka Eesti sõjaväe varustusülemale Rudolf Reimannile. Mingeid otseseid samme röövimiste peatamiseks või uurimiseks sellele ei järgnenud. Reimann küll informeeris sõjavägede ülemjuhatajat Johan Laidoneri, kuid sinna see jäi. “Poliitilistel ja sõjaväelistel põhjustel ei olnud võimalik energiliselt vahele astuda,” selgitas Reimann hiljem.
Peeter Matz astub mängu
Mees, kes Reimannile ette kandis, oli Ekströmi salga endine majandusülem leitnant Peeter Matz. Matz oli seesama mees, kelle konstrueeritud luiskeloo põhjal koostati ametlik versioon Ajutise Valitsuse asepeaministri Jüri Vilmsi saladuslikust surmast Soomes. Matz oli kord diplomeeritud agronoom, kord keemik. Selles juhtumis nimetas ta end Sõjaministeeriumi esindajaks Soome abisalkades ning Haridusministeeriumi esindajaks Soomes. Ühesõnaga, Matz oli suur kombinaator, kel oli hämmastav võime panna inimesi uskuma kõige uskumatumaid asju.
Matz ei piirdunud ettekandega, vaid asus agaralt tegutsema. “Hakkasin seda asja täiesti omal vastutusel ajama ja pidasin Soomes ja siin ühe veiksema saadetise kinni,” selgitas ta hiljem. Matz teadis, et Väinämöineni pardal on röövitud väärisesemed ning teatas sellest telefoni teel Soome politseisse ja Soome abivägede staapi. Edasi järgnesid Matzi teooriad, milles on üksjagu väljamõeldisi.
Matzi väitel korraldasid väärisasjade salajase väljaveo Rootsi major Erik von Hartmann, kapten Reino Waden ja parun Wolter Stackelberg, kes oli Malla mõisniku Olga Lwowsky volinik. Ning keegi salapärane juut Leopold Gornitz. “Minu Soome ilmumisel 29. I. 20 oli see kraam juba seal seaduse vastalist teed viidud politsei valve alt tolli aita Stackelbergi nime pääle ja viimane oli sealt juba neli maalitööd 200 000 Smk väärtuses ja 2 kasti täit muud kraami ilma seaduse aluseta välja võtnud ja Kopenhaagenisse Olga Lwowskyle edasi toimetanud. Minu teadete järele aga pidi nende kahe kasti sees leiduma vürst Mischersky kalliskivid ja kuldasjad, mis rööviti Riigikülast vürsti suvemajast,” kirjeldas Matz edasisi sündmusi.
Matz kuulas oma sõnul Helsingis Stackelbergi üle, kes pakkus “meeleheaks suuremat summat – umbes 500 000 Smk – kui ma selle asja edaspidisest ajamisest peaksin loobuma”. Samuti soovis parun kätte saada Tallinnas kinni peetud kraami. Matzi lõppjäreldus oli, et Stackelbergil oli major Hartmanniga hää ühendus. Seega oli tegu kultuuri- ja kunstiväärtuste loata väljaveo organiseerimisega omanike poolt, mille viisid täide soomlased. Tähelepanuväärne on see, et Matz ei süüdistanud Soome vabatahtlikke röövimises, vaid mõnda ohvitseri, kes tegid Balti parunitega koostööd.
Asja võttis üles ka ajakirjandus. Vaba Maa kirjutas, et “selles süstemaatlikus riisumises mitte abisalgas teenivad sõdurid süüdi ei olnud, vaid üksikud aadelisoost Rootsi ohvitserid, nagu major von Hartmann, kes võitlevate abisalkadega kunagi kaasas ei olnud, vaid ikka seljataga viibis, iseäranis Tallinnas, ja juut Gornitziga Eesti Vabariigi kulul mingisuguseid ärisid ajas”. Lehe andmed olid Matzi käest, klappides isegi sõna-sõnalt Matzi avalduse tekstiga Eesti Vabariigi prokurörile märtsis 1920. Avalduse kohaselt võttis röövimistest osa “ka veel Balti barunidest barun Maydell, kes nende samade ohvitseride juhatusel Raplas ja mujal hobuseid rekvireeris ja seal Eesti võimude poolt kinni võeti, aga pärast peavahist eelpool nimetatud Rootsi ohvitseride abil kuidagi väljapääsis ja Soome põgenes”.
Iseenesest mõistetavalt pakkus Matz oma teeneid, et röövitud vara Eestisse tagasi toodaks. Puhtast õilsusest.
Matzi varjatud motiivid
15. märtsil 1920 teatas Soome välisministeerium Eesti saadikule Oskar Kallasele, et “maksvate seaduste järel kõnesolevaid kraamisi ei või välja anda muudele isikutele või ametikohtadele kui parun Wolter Stackelbergile ehk tema peamehele Olga Lwowskyle, kui mitte asjakohane Eesti ametikoht ei muretse Soome ametivõimult keeldust välja anda kraamisi nimetatud isikutele”.
See olnuks mõistlik lahendus, vara otse omanikule tagastada. Matz aga ärritus sellest väga. Aleksander Lwowsky sõnul sõitis tema abikaasa Olga juulis 1920 Tallinna. “Siin ilmus tema juurde temale tundmata isik, nimetas ennast Vabariigi Valitsuse esitajaks ja nõudis kategooriliselt, väga viisakuseta toonis, isegi arestiga ähvardades, ajaviitmata Soomes asuvate asjade väljaandmist ja parun Stackelbergile väljaantud volikirja hävitamist.” See tundmatu oli Peeter Matz. Olga pidas advokaadiga nõu ja andis järele.
Nii saigi Matz vara kätte ja toimetas selle augustis 1920 Tallinna. Miks Matz nii talitas, selgus õige varsti. Vara hindamiseks loodi komisjon, mida hakkas juhtima Haridusministeeriumi kunstikontrolör Peet Aren. Komisjoni liikmeks sai ka Matz.
28. augustil 1920 koostas komisjon kolm hindamisakti. Vara lahti pakkimise juures olnud Adolf Ploom tunnistas hiljem: “Oli väga silmapaistev see asjaolu, et hra Matz alati peale käis, et kõrgemalt hinnatud saaks.” Kui Aren hiljem hindamisaktiga tutvus, märkas ta imestusega, et ühe katkise Hiina vaasi hind oli 200 000 marka, kuigi ta ise oli nõudnud hinnaks 80 000.
Isegi vara omanik Lwowsky möönis, et “ehk küll nende varastatud asjade väärtus kaugelt 50 000 margast üle ulatub, on selle komisjoni poolt toimepandud hindamine igast mõedu piirist üleläinud ja päris fantastilisi tagajärje annud”.
Lahendus mõistatusele on Matzi kirjas haridusministrile septembris 1920. Ta palus endale välja maksta 25 protsenti asjade väärtusest hindamisakti alusel ehk 2 094 853 marka. Afäär läks Matzil aga untsu. Kohtuministeerium hoopis otsustas, et “Soomes kinnipeetud ja tagasitoodud asjad praegusel silmapilgul – kuni omanikkude selgitamiseni ja nende otsekohese süü salajases väljaveos kindlakstegemiseni – konfiskeerida ei tule.” Seega ei saanud Matz pennigi.
Matzi katsele riiki lüpsta eelnes veelgi kummalisem lugu. Aprillis 1919 sai Lwowsky Soomes olles kirja kelleltki juudilt Leopold Gornitzilt. Gornitz küsis temalt, “kas olen Malla mõisa omanik ning jaataval korral pakkus oma kaasabi mõisast äraröövitud vara ülesleidmiseks. Tuttavate soomlaste kaasabiga püüdsin asja selgusele jõuda, kes see niisugune Gornitz on, aga et keegi ei võinud tema üle mulle mingisuguseid teateid anda, siis ei võinud ma tema pakkumisi tarvitada, ning arvasin heaks seaduse järele talitada, milleks meie palusime parun Wolter Stackelbergi kaasabi ühes Soome võimudega röövitud asjade ülesleidmiseks”.
Lwowsky sai Gornitzilt kaks kirja, neist teises soovitas ta mitte kasutada Stackelbergi abi, sest ainult tema viivat sihile, mõistagi tubli tasu eest. Salapärane Gornitz teatas vaid oma telefoni, mitte aadressi. Võib arvata, et niisugune huvide kokkusattumus polnud juhuslik. Gornitz võis seega olla Matzi kaasosaline, nii nagu Vilmsi juhtumi puhul oli võtmerollis üks teine juut, Eesti poolt tagaotsitav major Joel Krapifsky. Seesama Krapifsky oli üllataval kombel osaline ka käesolevas loos. Või olid Gornitz ja Krapifsky üks ja seesama isik?
Uurimine jookseb ummikusse
Märtsis 1921 algatas Kohtupalati prokurör juurdluse Soome sõjaväe poolt Vabadussõja ajal Eestist väljaveetud kunsti- ja kultuuriväärtuste asjus. Tallinna Kriminaalpolitseil tuli teha kindlaks esemete omanikud, nende võimalik osalus salajases väljaveos ja mõistagi soomlastest mõisaröövlite isikud.
Septembris 1921 kuulas uurija üle Malla mõisniku Aleksander Lwowsky. “Meie ei ole Haridusministeeriumi palunud neid asju üles otsida ja Soomest Eestimaale toimetada, see sündis meie vastu tarvitusele võetud surve mõjul. Ei ole mingisuguseid andmeid ehk tõendusi olemas, et meie asjade Eestimaalt väljaviimise juures kaastegelased või kaasteadlased olnud,” tunnistas Lwowsky.
Ka uurimine ei kinnitanud ei Lwowsky ega Stackelbergi osalust kuriteos. Ja veebruaris 1922 palus kohtu-uurija Lwowskyle Eesti Muuseumis Kadrioru lossis hoitav vara välja anda. Muuseumist anti välja ka Nikolai Stackelbergi asjad ning Narvas Kreenholmi vabriku arsti Werner von Hoffmanni korterist röövitud raamatud.
Matz aga hakkas end loost välja keerutama. Oma mitmete varasemate üteluste kohta väitis ta märtsis 1922 toimunud ülekuulamisel, et need põhinevad agentuurandmetel, millest ta oma järelduse tegi. “Ise oma silmaga kuritegelist tegevust, mis sel alal – võera vara kogumise alal – soomlaste poolt sündis, näinud ei ole, nii et mind otsekoheseks tunnistajaks lugeda ei saa.”
Selles, et soomlased Eestis mõisaid röövisid, uurijal kahtlust polnud. Kuid kes täpselt? Detsembris 1921 soovis kohtu-uurija üle kuulata major Erik von Hartmanni. Göteborgis see järgmisel aastal toimuski. Hartmann eitas, et andis käsu Malla mõisas asjade sissepakkimiseks. Ta eitas ka röövitud vara Soome viimist. Kalvi mõisas pole aga soomlased kunagi olnud ega midagi röövinud. Ka Riigikülas pole olnud. Röövimistest oli Hartmann küll kuulnud, aga kuna “väesalga mõned kompaniid juba osalt koju olid lastud, siis ei ole tal võimalust olnud asjas uurimist ette võtta”. Hartmann kinnitas, et tal oli Toompuiesteel üürituba, aga seal pole mingit röövitud vara hoitud.
Teisi võtmeisikuid major Martin Ekströmi, kapten Reino Wadeni, lipnik Paul Saarineni ja Leopold Gornitzit üle kuulata ei õnnestunud. Kõigile taotlustele vastasid soomlased: “Soome kohtuvõimud võivad väljamaa kohtuvõimude palvel ülekuulamisi toimetada ainult tsiviilasjus ja nõudmiseasjus, mitte aga kriminaalasjus.”
Edasi järgnes poliitiliselt ebamugava materjali veeretamine kuni lõpliku soikumiseni. Novembris 1922 andis Tallinna Tähtsamate asjade kohtu-uurija asja üle Tallinna Sõja Ringkonna kohtu prokuröri korraldusesse, kuna käsitletavad kuriteod toimusid rindel ja alluvad seega sõjakohtule. Aasta hiljem otsustas Tallinna-Haapsalu Rahukogu asja seisma panna kuni süüdlaste leidmiseni. Ka sõjaväe prokurör lõpetas menetlemise, kuna “tegemist on üldise süüteoga, mis oli toimepandud kindlaks tegemata Soome sõjaväelaste poolt, kes meie sõjaväe teenistuses ei seisa”.
Kirjutamisel on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale.
