Läbi maisipõldude ja kõrbe
Ixmiquilpani külas, Hidalgo osariigis asub Hnahnu indiaanikogukonna poolt loodud looduspark. Vaatamisväärsuste kõrval pakutakse siin turistidele võimalust astuda USAsse suunduvate illegaalsete immigrantide saabastesse - osaleda saab tuuridel, mida reklaamitakse hüüdlausetega "Piirivalvepatrulli ninapidi vedamine" või "Piiriületus ekstreemspordina".
150 peeso (u 176 krooni) eest ootab osavõtjaid kuuetunnine öine seiklus, mille käigus tuleb neil pilkases pimeduses tunde kõndida, mööda maisipõlde ekselda, salatunnelites roomata ja veoauto kastis loksuda. Nii nagu illegaalsed piiriületajadki, peavad osavõtjad täielikult usaldama oma teejuhti ehk pollero't, sest maastik on tundmatu ja kauguses undavad "piirivalvepatrulli" sireenid.
Aga erinevalt päris illegaalselt piiri ületada püüdvatest mehhiklastest on tegu jõukate keskklassi noortega, kes naaberiiki külastavad kas Miamisse ostureisile või Las Vegassesse lõbutsema minnes ning kelle jaoks on see vaid põnev seiklus, mida videokaameraga filmitakse ja mida pärast õhinal sõpradega arutatakse. Tuuri korraldaja sõnul on seda küll püütud võimalikult elulähedaseks teha, kuid sellegipoolest ei küüni see isegi mitte 10 protsendini tegelikkusest.
Mõni aeg tagasi sõitsin taksoga, mille juht rääkis oma loo, kuidas ta koos vennapoegadega salaja piiri ületas. Grupp oli olnud väike, peale tema ja kahe sugulase oli veel kaasas üks äärmiselt kõhn naisterahvas koos umbes kaheaastase pontsaka pojaga. Pärast tundidepikkust kõrbes kõndimist ei jõudnud naine enam oma poega tassida ja ehkki kaaslased aitasid, olevat pisipõnn olnud erakordselt raske. Pikapeale oli teejuht muutunud närviliseks ja tahtnud naist koos pojaga üldse kõrbesse saatuse hooleks jätta, kuid kolm ülejäänud meest ei olnud sellega nõus. Selle peale jättis pollero nad kõik maha ja põgenes.
Mõnda aega eksles grupp sihitult ringi, kuid sattus üsna pea kokku teise grupiga, mille juhile nad maksid, et see neid kõrbest välja juhataks. See oli tegelikult väga õnneliku lõpuga lugu, sest tihtipeale jätavad teejuhid inimesi Arizona kõrbesse, olles enne oma teenuse eest muidugi kasseerinud üsna kopsaka rahasumma. Sellistel juhtudel on kõige parem variant kohata USA piirivalvureid, kes annavad vett ja osutavad esmaabi. Alles oli juhus, kui üks eksinud ja meeleheitel mehhiklane mobiiltelefoniga hädaabinumbrile helistas ja abi kutsus. Muidugi saadetakse sellised piiriületajad pärast taas elule turgutamist koju tagasi, aga harilikult on nad varsti uuel katsel.
Kui varem olid enamasti mehed need, kes parema elu lootuses läksid illegaalse piiriületuse ohtusid trotsima, siis viimastel aastatel on kasvanud ka sellise teekonna ette võtnud naiste ja laste arv. Ilmselt on see tingitud sellest, et ka naistele on teisel pool piiri palju paremaid töövõimalusi, ning muidugi lootus peret koos hoida.
Mehhiko maapiirkondades on üha enam külasid, kust terve töövõimeline meespere on teisel pool piiri raha teenimas - külades kohtab vaid väikseid lapsi, naisi ja vanureid. Koju jäänud elatuvad rahast, mis neile iga kuu saadetakse. Enamasti elatakse sellest lahedalt ära ning aastate jooksul soetatakse välismaal higi, pisarate ja suure riskiga teenitud dollarite eest korralikud maalapid või aidatakse kodustel mõni äri püsti panna. Teiselt pool piiri saadetud raha on Mehhiko teine suurim sissetuleku a llikas pärast naftat.
Suuremale osale mehhiklastest ei tule otsus Ühendriikidesse õnne otsima minna ilmselt kergelt. On hulk ohtusid, mis teekonnal ees ootavad, alustades inimeste meeleheidet ära kasutavatest pollero'dest ja lõpetades Arizona ja Sonora kõrbes päeval valitseva põrgukuumusega. Öösel tulevad külm, janu ja nälg. Kui õnnestubki eluga kuhugi suurlinna jõuda, ootavad ees võõras keel, kultuur ja tihtipeale ebainimlikud töötingimused. Kuid teine võimalus on jääda koju ja hea õnne korral töötada täpselt samades ebainimlikes tingimustes, saada aga selle eest kümme korda väiksemat palka.
